Tagandatud Hiina liidri Bo Xilai maja Pekingis valvavad vähemalt kolm turvakaamerat. Aeda ümbritseb kõrge kivimüür, mida ehib ja täiendab selle otsa püstitatud teivasaed.
Hiina tippkommunisti saatust ümbritseb vaikusemüür
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uksekellale vastab noor täies sõjaväe- või omakaitsemundris ohvitser, kes piilub mind traditsiooniliste topeltuste prao vahelt.
«Nad ei ole intervjuude jaoks saadaval,» ütleb ohvitser küsimuse peale, kas Bo, tema abikaasa Gu Kailai või poeg Bo Guagua sooviksid Financial Timesiga rääkida.
Täismundris ohvitseri viibimine Bo kodus võib tähendada, et pere on arreteeritud. Või ka seda, et noormees kuulub kodu valvavate turvameeste hulka, nagu kõrgete kompartei liikmete staatusega kaasneb.
Alates 15. märtsist, kui internetis avaldati teade Bo tagandamisest Chongqingi, ühe suurima Hiina linna parteijuhi kohalt, ei ole tema saatuse kohta kõlanud ühtegi ametlikku sõna.
Infovaakum on täitunud kuujujuttude ja vihjete kakofooniaga ning Peking kihab uskumatutest paleepöörete ja atendaadikatsete juttudest.
Samal ajal näivad partei ja bürokraatia olevat halvatud ja võimetud kooskõlastatud sõnumit välja käima.
Nagu varasema põlve pekingoloogid, peavad välisreporterid ja -analüütikud nüüd piirduma kompartei ametliku häälekandja People’s Daily lappamisega, et vaadata, millised liidrid on avalikkuse ette ilmunud – ja on seega jätkuvalt soosingus.
Kuid isegi vankumatult natsionalistlik Global Times, mida annab välja People’s Daily ise, näis sel nädalal kimbatuses olevat.
«Kogu Hiina ootab, et partei kõneleks,» ütles nende neljapäevane Bo puhastamisele pühendatud juhtkiri, kus meest nimepidi ei nimetatud. «Me loodame, et nad jõuavad kiiremini järelduseni. Mida kiiremini me kuuleme autoriteetset häält, seda selgem saab olla ühiskond ning avalikkus tunneb end turvalisemalt.»
Analüütikud ütlevad, et tänaseni on ilmselt õhus ka võimalus, et Bo teeb mingi diili ja talle antakse mingisugune tähtsusetu ametikoht, et elupäevad vaikselt ja märkamatult õhtusse veeretada, kuid mida kauem partei tema saatusest teatamisega viivitab, seda rohkem on avalikkusel põhjust spekuleerida lõhede üle juhtkonnas.
Bo Guagua olevat mõnede sõprade ütluste kohaselt USAs, kus ta on kirjas kui Harvardi ülikooli magistrant. Kuid usaldusväärsed allikad kinnitavad, et nad mõlemad abikaasaga on võetud vahi alla ja ootavad oma (veel täpsustamata) süüdistusi.
Naabrid ja kohalikud äripidajad ütlevad, et pole alates läinud nädala neljapäevast Bo maja juures midagi ebatavalist täheldanud. Samas ütlevad nad, et ei tea, kas Bo ja ta pere on majas või mitte.
Maja ees tänaval kihab vilgas Hiina elu edasi, otsekui mitte hoolides kõrgest seisusest naabri käekäigust.
Vaene võõrtööline, kes on siin aastaid oma väikeses kütteta eeskojas elanud, on šokeeritud, kui kuuleb, et Bo ja ta naine võivad olla aresti all.
«See on ju näost näha, et Bo on hea inimene, hea puhas ametnik ja üldse mitte korrumpeerunud,» ütleb ta ja palub oma nime mitte avaldada.
Küsimuse peale, mis tunne tal on, et Bo elab nii uhkes majas keset seda üsna räpakat ümbrust, ütleb mees, et see on Bo kui kõrge kommunisti ja Bo Yibo poja õigus. (Bo Yibo oli revolutsionäärist kindral, kes võitles Mao Zedongiga õlg õla kõrval.)
«Ta tegi seal Chongqingis suuri asju, eriti maffia vastu,» ütleb mu vestluskaaslane.
Siit ilmneb taas partei dilemma: aastaid on propagandamasin pasundanud Bost kui kuritegevuse vastu võitlevast ja revolutsiooni ideedele ustavast parteilasest. Ja nüüd äkki on tekkinud vajadus selgitada, miks ta on kõrvaldatud ja võib-olla isegi vahi alla võetud.
Juba impeeriumi päevil, aga eriti just Kommunistliku dünastia ajastul on Hiina poliitikat pikkinud kõrgete mandariinide kõrgekskiitmistele järgnenud äkilised kukutamised, kuid Bo masti ametniku väljapraakimist pole nähtud juba kaks aastakümmet.
Üliarvuka ja üha kasvava hästiharitud, maailma näinud ja erudeeritud linnainimeste kihi jaoks on vana kooli poliitpuhastus väga piinlik vahejuhtum – Hiinas, mis on tänaseks maailma suuruselt teine majandus ja peaks põhimõtteliselt valmistuma superriigi rolliks.
Mõned võrdlevad viimasel aastal süvenenud legitiimsuskriisi ning partei karmistuvat joont kriitika ja lahkarvamuste suhtes Manchu Qingi dünastia viimaste päevadega aastal 1911.
Mao-ajastu propaganda taassünd ning lõppeval nädalal kõlanud uudis, et kõikidel advokaatidel kästakse vanduda truudust komparteile – kõik see on andnud vaatlejaile alust arvata, et režiim haaras ajast-arust ideoloogiliste sümbolite järele lootusetu ja meeleheitliku katsena avalikkuse poolehoidu võita.
«Kuningas üritab kõigest väest massidele selgeks teha, et ta on riides,» ütles üks edukas ärimees, kes nägi lähedalt pealt 1989. aasta Tiananmeni väljaku sündmusi ning usub, et kõige enam vajab Hiina otsustavaid ja kiireid poliitilisi reforme. «Mida kõike ta ei tee... aga riidesse ei pane.»
Copyright The Financial Times Limited 2012