Sotsiaalministeerium on ette valmistamas seaduse muudatust, millega täpsustatakse rehabilitatsiooniteenust vajavate puudega inimeste sihtgruppi, et seeläbi vähendada järjekordi teenuse saamiseks.
Ministeerium loodab lühendada rehabilitatsiooniteenuse järjekorda
25. märts 2012, 16:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõukuvalt ajakirjanik Tiina Kangro artiklist omastehooldajate probleemidest, küsis Postimees nädala alguses sotsiaalministeeriumilt, mida omastehooldajate murede lahendamiseks ette võetakse. Postimehe poole pöördus 18-aastase puudega lapse isa, kelle sõnul polnud ministeeriumi vastused pädevad.
Muu hulgas tõi ta välja, et kuigi ametlikult saavad justkui kõik puudega lapsed rehabilitatsiooniteenust, siis tegelikult on järjekorrad nii pikad, et seda saavad vaid vähesed:
«Rehabilitatsiooniteenustele on poole aasta ja enamagi pikkune järjekord ning riik maksab ainult väikesele hulgale lastele rehabilitatsiooniteenuste eest. Teisiti öeldes: see hulk on riigi poolt ette määratud. /../ Rehabilitatsiooniteenueidki osutab riigis vaid väike arv asutusi. Nimekirjas võib neid olla kümneid, kuid tegelikku teenust saab vaid üksikutest. /../ Teenust ei garanteerita igale abivajajale. Teenus garanteeritakse vastavalt plaanile (mitte vastavalt teenusele suunatute hulgale) vaid väikesele osale.»
Sotsiaalministeeriumi eakate ja puuetega inimeste teenuste juht Maarja Krais tõi välja, et 2011. aastal sai rehabilitatsiooniteenust 13 375 inimest, sh 5872 last.
Krais rääkis, et rehabilitatsiooniteenusele on järjekorrad regiooniti ja puudespetsiifilise vajaduse põhiselt erinevad. Kõige pikemad järjekorrad rehabilitatsiooniteenusele olevat asutustesse, mis asuvad kas haiglas või sanatooriumis ning pakuvad teenust diagnoosist tuleneva toimetulekupiirangu tõttu (näiteks astma, insult, onkoloogiline diagnoos jne).
«Puudega lastele on järjekorrad sageli pikemad kooli vaheajal ja sõltuvad ka vanemate puhkuse ajast,» põhjendas ta. «Sageli soovitakse teenust saada just statsionaarselt ja teenuse osutamise asukoha järgi, st ollakse valmis järjekorras pikemalt ootama, millest kujunevadki ebamõistlikud pikad järjekorrad.»
Kraisi sõnul osutab Eestis riiklikult rahastatavat rehabilitatsiooniteenust kokku 99 asutust. Nende seas osutavad lastele teenuseid kõik 99 asutust, täisealistele puudega inimestele 87 ja psüühikahäirega isikutele 63 asutust.
«Regiooniti on teenuse osutajate arv kujunenud vastavalt puudega inimeste arvule maakonnas. Näiteks Harjumaal (sh Tallinn) või Tartus on 23 asutust, kuid Läänemaal 1 asutus,» märkis ta. «Vastavalt on ka puudega inimeste arv 25 000 kuni 27 000 Harjumaal ja Tartumaal ning alla 2000 puudega inimese Läänemaal.»
Krais lisas, et riigi majanduskriisi olukorras on rehabilitatsiooniteenuse eelarve kogumaht alates 2008. aastast püsinud samas mahus, st aastas ligi 5,5 miljonit eurot, sellest erivajadusega lastele ligi 2,7miljonit eurot.
«Kõigil puudega inimestel on õigus teenust taotleda, kuid oluline on märkida, et rehabilitatsiooniteenus on siiski vajaduspõhine teenus, st et teenuse vajadus selgitatakse välja rehabilitatsiooniplaani koostamise käigus,» seletas Krais.
Ta lisas, et hindamise ja nõustamise tulemusel selgitatakse välja konkreetne eesmärk, millist muutust iseseisvas toimetulekus soovitakse saavutada ja millised on isiku ressursid (võimekus, oskused, motiveeritus jne).
«Rehabilitatsiooni vajaduse hindamise käigus selgub sageli (ligi 80 protsenti teenuse taotlejatest), et teenuse taotleja ei vaja tegelikult rehabilitatsiooniteenust vaid pigem raviteenust, hooldusteenust või tugiteenust kohaliku omavalitsuse poolt,» lisas ta. Sellised teenused on näiteks isiklik abistaja, tugiisik, abivahend ja elukoha kohandamine.
«Selleks, et parandada teenuse kättesaadavust ja vähendada järjekordasid rehabilitatsiooniteenusele oleme ette valmistamas seaduse muudatust,» kinnitas Krais. «Eesmärk on enne teenuse taotlemist selgitada välja, kas isik vajab rehabilitatsiooniteenust ja alles siis suunata ta aja- ja ressursimahukale teenusele, sh vajadusel plaani koostamisele.»
Krais rääkis, et lisaks on vaatluse all nõue, kas kõik puuet taotlevad lapsed peavad läbima rehabilitatsiooniplaani koostamise protsessi.
«Teenuse vajajate sihtgrupi täpsustamisega vähendame järjekordasid ja tagame eelarve ressursside efektiivsema kasutamise,» kinnitas Krais.