Kaks aastat tagasi, sissemagatud hommik.
Pagan küll! Kähku särk selga, püksid jalga, sokid, tossud. Kähku-kähku ... Kiiresti.
"Pagan, mingi imelik lõhn! Vastik!"
Pistan nina tossu sisse, nuusutan, raisk! Sasu on tossu täis kusnud.
Nüüd sellest, mis kõige tähtsam
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Kurat! Kus saapad on? Siin pole. Siin ka. Siin ka mitte. Pööningul? Kus taskulamp? Mis kell on? Kuradi Sasu! Aa, siin. Kurat, need saapad on libedad."
Kakerdasin tööle. Sellest ei saanud hea päev.
+ + + +
See lugu algas pisut enam kui 13 aastat tagasi.
Pühapäeva hilisõhtu, Rakvere. Pere kahe lapsega: tütar (10), poeg (5) jalutavad Vallimäelt
Tallinna maanteed pidi alla. Vaikne ja pime. Korraga, keset teed, linnavalitsuse ja teksapoe vahel, keegi piiksub.
Kes? Hm. Keegi pisike, karvane. Ja undab meeltäraheitlikult.
Perekond seisatab, latern ei põle, hästi ei näe, nad jäävad mõtlema, mida teha, mäe pealt kostub läheneva auto hääl.
"Kassipoeg!" hüüavad lapsed. Pereema tõttab teele.
"Tiiinaaaa! Auuutooo!" hüüab pereisa ja nõksatab ema poole, et ta tagasi tõmmata.
Õhtuleht oleks saanud siit hea esikülje: PEREEMA HUKKUS KASSIPOEGA PÄÄSTES LASTE SILME ALL.
+ + + +
Kuidas see pisike karvatomp maanteele sattunud oli, ei suutnud me välja mõelda. Viisime ta koju. Lapsed panid talle nimeks Sasu.
"Sasu! Sasu!" Seda kilkamist oli me maja pikalt täis, kui ta mööda põrandat palli taga ajas või kardinat pidi üles kribis. Ka harrastas ta mõnikord heliloomingut, lühikesi modernseid klaveripalu, mida esitas mööda klahve sammudes.
"Oo, Zazou," ütles talle seepeale tunnustuseks pereisa - paadunud frankofiil, kes armastas ta nime hääldada prantsuse keeles. (Kus "s" hääldub silbi alguses tihti kui "z", "ou" kõlab alati kui pikk "uu".
Sasust kasvas tavaline eestimaine hall triibik. Oma lihtsale välimusele vaatamata oli temas eriline enesest lugupidamine. On ju mõistujutuski öeldud, et kui koer vaatab inimesele otsa, mõtleb ta: "Sa annad mulle peavarju. Sa annad mulle süüa. Sa oled jumal!" Kui kass inimesele otsa suvatseb vaadata, mõtleb ta: "No näed. Sa annad mulle peavarju. Sa toidad mind ja paitad. Järelikult - ma olen jumal."
Saabus kirgede aeg. Sasule sündisid pojad, teised leidsid omale uue kodu, meie juurde jäi Sasu must poeg Tondu, kes aga ühel päeval minema kõndis.
Sasu steriliseeriti, sellega sai otsa tema emaõnn.
+ + + +
Nagu me kõik, mõtlen maakera elanikke laiemas plaanis, tahtis ka Sasu oma eluga siia ilma mingi jälje jätta. Me polnud tollal just korraarmastaja perekond. Sasu meelest olime kohe jube lohakad. Ja Sasu hakkas innukalt kõike, mis põrandale kuhugi hooletult maha oli jäetud, meie tähelepanu pööramiseks märgistama.
Pikka aega lihtsalt siunasime teda. Selge see, nimelt kassiraisk on süüdi, kui kingad, kotid jmt maha vedelema on jäetud. Siis õppisime ära, no ei tohi jätta asju põrandale laokile, no ei tohi! Kingad olgu riiulis, voodi kenasti ära tehtud, õpetaja kott laste vihikutega laua peal.
(Kuidas teile meeldiks tagasi saada uriinilõhnalist kirjandit. "Mida õpetaja nüüd sellega öelda tahtis?" mõtleks mõnigi esimese hooga.)
Ikka ja jälle pidi Sasu meid korrale kutsuma. Tasuks pikemaajaliste korraperioodide eest mängis ta meile mõnikord klaveril järjekordse modernse impro.
Kolm nädalat tagasi, päevapealt, hakkas Sasu vaaruma, ei suutnud enam püsti tõusta, ei söönud. Loomaarst lausus, et tal on aeg minna. Ning aitas ta me nõusolekul üle läve. Sasu puhkab lemmikloomade surnuaial.
"Nutsin ikka korraliku peatäie," ohkas pereema pärastpoole. Hauakive nimega Sasu Ervald ta haual pole. Ehk ühel päeval, mine tea...
+ + + +
Nii kaks aastat tagasi oli pereisa avastanud tänu Tõnu Kaalepi plaadiarvustustele helilooja, kel nimeks - võta või jäta - Zazou. Ei-ei, tegemist polnud meie pereliikmega, hoopis tema kahejalgse nimekaimu šveitsi-prantsuse helilooja Hector Zazou'ga.
Oma blogis Kaalep kirjutanud: "Dreamworld"... seisund, kus kõik on justnagu hästi või ongi hästi. Panin mängima Hector Zazou plaadi "Geologies". Nüüd on hästi. See ei pruugi jõuluni jätkuda, kuid on ilus. Milleks debatt ja hämarus, kui sul on hea?
Esimesena puges Zazou loomest mulle kõrva mingi piuksumine, selline kõrvatungiv. Garneeringuks meloodilised urinad, lainetav tiksumine, mu muusikalised süljenäärmed alustasid ohtrat ila eritamist, hakkasingi Zazou`d kuulama.
Kolm kuud tagasi kirjutas Kaalep arvustuse kahele Zazou plaadile. Kahele viimasele. Uusi kompositsioone enam ei tule. Sest ...
+ + + +
Eile tulin koju. Võtsin tossud jalast, pillasin riidevarna alla, mõtlesin: "Eh. Nüüd võin tossud jätta, kuhu tahan."
Siis mõtlesin: "Ma üldse ei pahandaks, kui Sasu tuleks ja neisse pissiks. Ma kohe rõõmustaks. Kui ta vaid tuleks."
Hetk tagasi käisin esikus. Tõstsin tossud riiulisse, tütre saapad ka. Hector Zazou plaate mul ei ole. Mul on Youtube'is tema lugude playlist. Kuulan teda sageli.
+ + + +
Ma ei oska nõustuda nendega, kes ütlevad: surm on lõplik, inimene elab vaid seni, kuni teda mäletatakse. Maailm on üks suur Browni liikumine, molekulid sebivad, tormavad, põrkuvad omavahel.
Elu kestab, kuni molekulid, mida sa liikuma oled lükanud, teistele molekulidele edasises liikumises rõõmu toovad. Ja pole tähtis, mis su nimi oli, kaua sind mäletatakse, või kes sa olid: inimene või loom.