Kirglik muusika sulatab Viljandis talvehalluse

Tiina Sarv
, Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pirjo Levandi on endale avanud maailmamuusika ukse ja kutsub ka pärnakaid sealt sisse astuma.
Pirjo Levandi on endale avanud maailmamuusika ukse ja kutsub ka pärnakaid sealt sisse astuma. Foto: Priit Palomets

Viljandi pärimusmuusika aidas esineb tuleval kolmapäeval Pirjo Levandi lõunamaiste pillimeeste saatel.


Ooperilauljana tuntuks saanud Pirjo Levandi on leidnud uue tegevusvaldkonna maailmamuusikas. Tuleval kolmapäeval laulab ta viljandlastele Ladina-Ameerika meeleoludesse ja rütmidesse rüütatud eesti rahvalaule, saatjaiks Argentinast ja Prantsusmaalt pärit instrumentalistid.



Pirjo Levandi, kuidas te oma eksootilise saateansambliga kokku saite?


Muhu saarel festivali «Juu jääb» korraldav Villu Veski kutsus sinna esinema huvitavad kitarristid. Küsisin, kas võiksin nendega koos üles astuda. Villu Veskile meie musitseerimine meeldis ja ta arvas, et võiksime ka suurema koosseisuga esineda. «Juu jääbil» käisid kaks kitarristi, Alfonso Pacin ja Fulvio Paredes. Praegu esineme ansambliga, mis on just selleks puhuks kokku pandud.



Kui teile helistasin, ütles abikaasa, et olete veel Pariisis ega pääse sealt streigi tõttu tulema. Kas käisite kontserdi asjus?

Käisin proovi tegemas. Minul oli lihtsam Pariisi minna kui neljal pillimehel siia tulla. Pealegi on nad nii hinnatud ja hõivatud muusikud, et sõidavad Eestisse otse kontsertideks, neil pole mahti isegi paar päeva varem kohale tulla.



Mida te kuulajatele pakute?


See on väga huvitav muusika — nii fantaasiarikas, et ei oskagi hästi kirjeldada. Ütlen tutvustuseks, et eesti rahvalaulude ümber on kootud natuke soojemat Ladina-Ameerika rütmikat. See sobib hästi, sest on delikaatselt tehtud, on nii positiivne, elurõõmus ja kirglik meie hallis talves.



«Meil aiaäärne tänavas» on nii ilus, et mul endal tuleb lauldes pisar silma. Veel kõlavad «Kui mina alles noor veel olin» ja teised tuntud laulud, lisaks Peruu valsid.



Muusikutele, kellega koos ma esinen, tundus meie rahvamuusika väga põnev, lihtne ja karge. Nad ütlesid, et eesti meloodiad jäid neid heas mõttes kummitama.



Kas teie ooperilaulja hääl takistuseks ei saa? Alati ei ole klassikalise kooli saanud solistide ülesastumised teistes žanrites õnnestunud.

Ma püüan laulda nii lihtsalt ja loomulikult, kui saan — luban, et ühtegi ooperilaulja piiksu ei tule. Olen käinud ka erikoolitusel, kus on õpetatud vaikselt laulmist, samuti mikrofoniga laulmist, mida ma varem ei olnud teinud.



Ei maksa karta, et tulete kontserdile, kus ooperilaulja hakkab kunstipäraselt rahvalaule esitama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles