Postimehe arvamusportaal laseb täna erinevatel meedia- ja suhtekorraldusekspertidel anda Eesti erakondadele nõu, mida nad peaksid muutma, et populaarsusküsitlustes senist edu hoida või uusi kõrgusi püüda. Järgnevalt vastab meie küsimustele suhtekorraldusfirma PR Partner OÜ juhataja ja omanik Ilona Leib.
1. Mida teha, et sotsiaaldemokraatide uus algus ei kustuks nagu kunagine Res Publica uus poliitika? Kuidas jääda ka järgmistes küsitluses Eesti populaarseimaks parteiks?
Oluline on mõista, et sotside praeguse edu on taganud muutused keskkonnas, mitte sotside tegevuses. Oluline on püsida sotsiaalsete väärtuste kaitsel, mitte korrata sotside-mõõdukate varasemaid vigu, kus paremerakondadega koalitsioonis olles läks sotsiaaldemokraatlik nägu täiesti kaduma.
Siiski on olulist rolli etendanud õigeaegne juhivahetus ning maailmavaatelise liini varasemast selgem esinemine erakonna seisukohtades.
Res Publica õnn ja õnnetus seisnes valitsusvastutuses. Ühest küljest on valitsuses olek suur võimalus hakata oma ideoloogilist liini ellu viima, teisalt toob see erakonna avalikkuse tähelepanu keskmesse ning luubi all on reaalne toimetulek valitsemise ja riigi ees seisvate probleemide lahendamisel.
Sotsid ei tohiks unustada, et nad peavad iga üksiku poliitiku tasemel praktiliselt järgima väärtusi, mida nad oma poliitilisele lipukirjale on toonud.
2. Milliste nippidega tõsta seemneskandaalist ja miitingutest-streikidest räsida saanud Reformierakond taas Eesti armastatuimaks?
Peaminister Andrus Ansip on selle geniaalse nõu kas ise või kellegi abiga juba realiseerinud. Vabariigi aastapäeva eelõhtul tehtud avaldus sellest, et tema ei ole järgmise valitsuse moodustaja, andis erakonnale kõvasti hingamisruumi. Prognoositult läks meedia fookus suuresti Ansipi järglase otsingule ning esile tõsteti mitu nooremat erakonna juhtfiguuri, kes mõjuvad värske ja inimlikuna ning oleksidki Reformierakonnale järgneva poliitilise suuna arvestatavateks lahendusteks.
Erakonna toetatavuse huvides tuleks praegust arrogantset joont vältida. Reformierakonna juhtivpoliitikutel tasuks tegutseda ja väljenduda viisil, mis lubaks järeldada, et nad mõistavad, et nad on terve Eesti valitsus, mitte vaid Reformierakonna valijate oma. Valimistel teistele poliitilistele jõududele hääle andnuid ei tohiks kohelda kui sõjas kaotanute poolel olnuid, vaid kui ühiskonna liikmeid, kellel oli mõni teine eelistus.
3. Kelle ohverdamine või milline julge ideeavantüür tõstaks Keskerakonna taas opositsiooni eestkõnelejaks?
Kuidas ka ei tahaks anda nõu ohverdada Edgar Savisaar, on selge, et see eelmainitule ei sobi. Juhivahetus oleks mõistlik PR-soovitus ennast poliitilisse blokaadi määranud erakonnale, kuid antud religioossele rühmitusele ei ole see kaine otsus jõukohane.
Keskerakonna maine parandamisele aitaks kõvasti kaasa Tallinna maksumaksjate kulul toimuvate massiivsete rahapõletusprojektide kokkutõmbamine. Väiksema sissetulekuga inimesed, kes Keskerakonna valijaskonna moodustavad, on sunnitud ise kokku hoidma ning ei saa lõpmatuseni tolereerida põhjendamatut raiskamist.
Vaatajanumbrite põhjal on ilmselge, et isegi Keskerakonna valijatele ei paku Tallinna TV huvi. Massiivsed linna kulul tehtavad reklaamikampaaniad ei tee samuti elu ei Eestis ega Tallinnas paremaks.
Barrikaadidel võitleva proletariaadi liini ajamine poliitikas väsitab valijaid, kes varem või hiljem jõuavad tõdemuseni, et maailm ei jagune inimesteks Edgari poolt ja tema vastu. Keskerakonda saaks päästa konstruktiivsema ja ka teistsugust maailmavaatelist arusaama aktsepteeriva poliitilise joone kujundamine.
4. Kuidas panna Isamaa ja Res Publica Liit sotside eeskujul rokkima? Kas Urmas Reinsalu peaks võtma endale puudli või on hoopis aeg kolida opositsiooni?
Reinsalu võib võtta koera või mitte, kuid on ilmselge, et ta peab minema valitsusse. Valitsuserakonna esimehe koht on valitsuses, kui tegemist ei ole just poliitilise paariaga.
Mart Laari taastumiseks sobiks tööle naasmise järel riigikogu liikme koht hästi, samas Reinsalu peaks omandama valitsuskogemust. Rahvuslik-konservatiivse erakonna koht on pikemat aega vakantne olnud ning IRLil tuleks see positsioon lihtsalt uuesti sisse võtta.
Hiljutine väärtuskonfliktist tulenev mainekahju on kantud ja kajastub toetuse languses, samas hiljutine esimehevahetus ja äsja üle elatud väärtuskonflikt laseks rahvuslik-konservatiivse ilmavaate kui väärtuse uuesti teemana püstitada ja oma pärisosaks teha. Sõnade ja tegude vastavust ja järjekindlust on vaja endise usalduse taastamiseks.
5. Mida peaksid väikeparteid tegema, et pilti pääseda – kas vaid läbi kõmuajakirjanduse või aitab ka mõne suurema parteiga ühinemine?
Väikeparteisid aitab suur teema, mis inimestele tegelikult korda läheb. Parteilisele tegevusele võiks eelneda keskse teema selge formuleerimine ja see peab olema ühiskonda käivitav teema.
Isegi ühinemiseks on vaja sotsiaalset kapitali. Lihtsalt ühinemine võib aidata vaid üksikuid juhtfiguure edasise töökoha kindlustamisel, väikeerakondade ideed ei saa enamasti olulist kohta ühenderakonna programmis, eriti kui sotsiaalne kapital on väga erineva erikaaluga.
6. Mida öelda uutele tulijatele - millises nišis on enim hääli ripakil? Või on kohta just ülilaiahaardelisel rahvustsentristlikul Rattakampsuni Parteil?
Selleks, et inimeste reaalseks valikuks saada, on vaja kandvat ideed ja inimesi nende ideede taga. Uute tulijate puhul on saanud saatuslikuks see, et kaasatulejad ei taipa poliitikas osalemise reaalsusi ning kas pettuvad masinavärgis ja taanduvad või jäävad hätta praktilises poliitikas tegutsedes.
Roheliste erakonna tulek ja hääbumine on ilmekas tõestus, et uutel tulijatel on võimalus, aga selle võimaluse võib väike grupp auahneid ja omaenda eesmärkidel tegutsevaid inimesi kiiresti maha mängida.