/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
- Kui ta kaitseväe juhatajana alustas, siis oli ajateenistuse väljalangevus 15–20%. Täna on see 4%.
- Vahel peame hübriidoperatsiooniks ka tüüpilist Vene bardakki.
- NATO riikide kaitseväe juhatajate hulgas on eriarvamusi ohuprognoosi asjus.
Kindral Martin Herem näeb, et Lääs pole veel otsustavaks võiduks Venemaa vastu valmis. «Just nimelt otsustavaks ja veenvaks. Kui Ukraina nüüd võidab ja saab territooriumi tagasi, siis kui palju inimesi on kaotanud lähedasi lisaks oma kodule! Miks me sel kõigel nii kaua kesta laseme?» arutles kindral Herem pikemas usutluses julgeolekuekspert Meelis Oidsaluga.
Asume kohe asja kallale. Kuidas Eesti sõjaline kaitse on Teie kaitseväe juhataja ametiaja jooksul muutunud?
Esiteks oleme varasemast kiiremad. Lahinguvalmiduse saavutamise mõttes räägime täna tundidest, mitte päevadest. Väga suur osa reservväest koguneb alla 48 tunnise ajavahemiku jooksul.
Teiseks on vägi läinud suuremaks, kui ainuüksi 10 000 täiendavat ussisõdalast, st maakaitse võitlejat. Kolmandaks on maakaitse üksused paremini integreeritud sõjalisse kaitsetegevusse.
Neljandaks – ma ise arvan, et merevägi on viimaste aastate jooksul olnud kõige rohkem arenenud väeliik, iseasi, kas nemad sellega nõustuvad. Merevägi on oma käsutusse saanud laevatõrjeraketid, millega juba täna suudame lasta 280 kilomeetri kaugusel asuvat agressori laeva. Meremiinid on relvastusse lisandunud, laevade arv kasvanud, lisandunud on kaldaradareid kui ka mobiilseid radareid, mida mehitab Kaitseliit. Lisaks on plaanis arendada vabatahtlike merevaatlejate võrgustikke. Seega mere peal oleme kõige suurema sammu teinud, kuigi laevade asendamist uutega on plaanides edasi lükatud.
Õhuväes seisab arenguhüpe lähiajal ees ja seda keskmaa õhutõrje näol. Sellest isegi olulisem on, et õhuvägi on täna võimeline tegema elanikkonna teavitust õhuohtude kohta. Andsin õhuväelastele ülesande, et kui märkavad oma sensorites midagi, mis on sihitud Eesti pihta, siis iga Eesti elanik peab ühe minuti jooksul saama signaali, õhuhäire.
Õppuse «Kevadtorm» ajal testisime teavitust, see veel täielikult ei tööta, küll aga on olnud olukord, kus õhuseirekeskuses vajutati testiks nuppu ja 20 sekundit hiljem hakkas ERRi uudisteportaalis jooksma riba, mis teavitas õhuhäire testimisest. Sarnane tekst hakkab jõudma näiteks diktoriteni, kes loevad selle eetris maha. Nii edastatud infot saavad kasutada ka meie Piorun-süsteeme kasutavad lühimaa õhutõrjujad, sest ka nendeni jõuab seeläbi õhutule juhtimise info selle kohta, et lennukid või tiibraketid lähenevad mingist suunast. See arendus pole kulgenud tõrgeteta.
Miks nii?
See on laiem probleem, et täna iga kaitseväe sensor, ka õhuväe ja mereväe sensor, mida arendame, ei ole veel osa tegevuste jadast, mille tulemusel vastane kannatab. Olen seda kaitseväes rääkinud, et iga meie arendatud sensori või võime juurde peab olema tehtud skeem, et kuidas selle tulemusel mõjutame vastast. Kui seda jada ei osata kirjeldada või kirjeldus on liiga abstraktne, siis sellist võimet ei peaks me arendama. Kõik veel nii ei mõtle.
Eesti kaitseväele tuli juurde ka uus juhtimistasand – diviis. Enne seda oli Eestil Lätiga ühine diviisistaap Põhja-Diviisi nime all? Miks Eesti oma diviisi vajas?
Üks diviis ei suudaks katta Läti ja Eesti vajadusi. Põhja-Diviis jätkab Lätis. Saksamaa on lubanud oma 10. diviisi staabi Leetu liigutada, aga Leedul on lisaks ka oma rahvuslik diviisistaap. Eesti diviis töötab, 70 inimest on sinna määratud. Diviisistaap on osalenud õppustel ja esimene operatsioonikäsk anti välja 10. juunil NATO uue regionaalse kaitseplaani alusel.
Varasemalt räägiti, et Eesti on liiga maaväekeskne, aga me pole maaväe arenguteni jõudnudki veel selle intervjuu käigus.
Maavägi on viimase viie aasta jooksul arenenud nii suuruses kui võimekuses, eriti kaudtule võimekuses. Tänu 2022. aasta valitsuse aegsasti tehtud otsustele tuli juurde 12 K9 liikursuurtükki, varitsev õhuründemoon ja lähimaa õhutõrje. Samuti suures mahus tankitõrjet. HIMARSite otsus tehti juba varem. See kõik annab võimekuse mõjutada vastast riigipiirist 300 kilomeetri kaugusel. Sellega seoses on suurenenud ka laskemoona vajadus. Sellest laskemoonast, mis meil kriitiliselt vaja oleks, oleme tänaseks hankinud kolmandiku.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/14/16221776t1h6a52.jpg)
Kuidas NATO kollektiivkaitse regioonis Teie ametiajal tugevnenud on?
Kollektiivkaitse on märksa konkreetsemaks muutunud. Kui enne 2022. aastat oli nii, et umbmäärane pataljon või brigaad tuleb Eestile appi ja ainuke konkreetne määratud üksus oli eesmine maaväe lahingugrupp, siis nüüd on Eesti diviisi koosseisu määratud konkreetne Ühendkuningriigi brigaad. Diviisiga seoses on tekkinud juhtimisahel Brunssum-Kirdekorpus-diviis.
Diviisi raames koos liitlastega saame ehitada kaudtule üksuste efekti. Meil on plaanis teha diviisile oma brigaadi ekvivalendis kaudtuleüksus, kuhu koonduvad HIMARSid, varitsev õhuründemoon, K9 liikursuurtükid ja muud suurtükid. Kaudtule sihtmärk ei ole enam lihtsalt n-ö tappa sõdureid, kes on meie sõdurite ees, vaid otsida sihtmärke kümnete ja sadade kilomeetrite kaugusel.
Diviis loob raamistiku, kuidas näiteks britid, ameeriklased, rootslased saavad meile teha ISTARi, aidata meil sihtmärk üles leida. Seda nn süvatule brigaadi meil täna veel ei ole, tahame brittidega koos ehitada. Sinnapoole on hetkel asi ka loomulikult kulgemas, meil on täna HIMARSite üksus ja varitseva moona üksus struktuuris sees. Meil ei ole veel struktuuris sees kolmandat suurtükipataljoni, mida soetame ja mis saavad olema ratastel suurtükid. Neil kasutame kuni 70 km tuleulatusega tarka moona.
Täna räägitakse NATO kollektiivkaitse sõjalisest poolest märksa konkreetsemalt ja lahtisema tekstiga kui varem, miks? Kaja Kallas lõhkus 2022. aasta suvel jää, kui rääkis eelmiste Balti kaitseplaanide sisust, aga ka Teie olete olnud erakordselt avameelne. Millest selline nihe?
NATO regionaalse plaani tegemine ongi teinud kollektiivkaitse konkreetsemaks. Kui enne oli piltlikult väljendudes nii, et meil on näiteks sada tippjalgpallurit ja küll me sealt üksteist tükki platsile saadame, siis see tekitas olukorra, kus tippmängijaid on palju, aga keegi ei tea, mis positsiooni ta mängib või milliseid kombinatsioone.
Täna teame mänguformatsiooni, nagu ka seda, kes on ründajad, kes keskväljal ja kes kaitses. Teame seda nimeliselt. Saame hakata seda paremini harjutama, saame ka näiteks üksuste sidevahendeid hinnata, et kas need üldse omavahel tööle hakkavad. Saame ka sõjapidamise kultuuri arendada ja ühiseid arusaamasid, ka kõige üldisemal tasemel. Näiteks, et mida see tegevuste tasemel tähendab, kui ütleme, et asume kaitsele? Kui agressiivne kaitse võib olla? Milliseid sihtmärke ja kus laseme? Selline arusaamine on nüüd paranemas ja seeläbi on me kollektiivkaitse märksa kiirem. Kui tuleb eelhoiatussignaal ja meile hakkavad liitlased saabuma, siis varasema korralduse järgi oleks Eestisse saabunud liitlane end tutvustanud ja hakanud uurima, et mis raadiojaamaga me töötame. Sellele järgnenuks veel palju küsimusi. Täna on nii, et kui liitlane tuleb, siis surume kätt, ja hakkame tegutsema, nii nagu plaanisime. Selle muutuse lõpuni viimine nõuab veel planeerimist ja õppusi, aga alus selle jaoks on loodud.
On Briti brigaad Eestisse täiskoosseisus õppusele ka jõudnud?
Täiskoosseisus jõuab 2025, aga sel aastal käis veel üks teine brigaad õppustel. Ka mere peal asjad arenevad. Õhus oli konkreetne püsiv sõjaline koostöö liitlastega juba enne tihedam. Tõsi, õhus ei ole meil siiani olnud ka kuigi aktiivset rolli, kuigi keskmaa õhutõrjega tekib täiendav koordinatsioonivajadus, muidu laseksime liitlaste lennukid alla. Ja kui diviisi alla lähevad õlaltlastavad Piorunid, siis peab nendeni jõudma ka õhuväe info, et ärge nüüd laske, sest et liitlaste Apache helikopterid näiteks lendavad üle. Muuseas needsamad Ühendkuningriigi Apache helikopterid on meie diviisi osa.
Mis on Eesti sõjalises mõtlemises ja kultuuris muutunud vahepeal?
Ise loodan, et kaitseväelaste jaoks on ohutaju varasemast konkreetsem. Täna on Eesti kaitseväelaste hulgas 17% neid, kes arvavad, et sõda pigem ei tule. Mingi organisatsiooniteooria järgi ongi 10–20% igas organisatsioonis neid, kes ei tule juhi ideedega kaasa. Kes isegi pidurdavad. Eks olen katsunud selgitada, et peame asju kiiremini tegema, tegema rohkem. Kultuuri ja harjumusi muuta on väga keeruline, olgu kasvõi nii tehnilises küsimuses, nagu sidesüsteemid. Aga praegu näeme, et sõda võibki tulla, peame selleks valmistuma. Peame valmiduse tõstmiseks tegema põhimõttelisi valikuid, mingeid asju ära jätma.
Kuivõrd 2021. aasta suvel Eesti meedias suurt kõneainet pakkunud kaitseväe orkestri reform sellega seostub?
Otseselt. Kaitseväe orkestri kolm korda odavamaks tegemine andis miljon eurot aastas kokkuhoidu, aga lisaks kokkuhoiule andis see muudatus mulle moraalse õiguse minna teiste üksuste juurde ja öelda, et meie muud kokkuhoiukohad on ammendatud, peate ka pingutama.
Aga kõige tähtsam muutus kaitseväelises kultuuris pole seotud orkestriga, vaid muutusega kaitseväelaste hoiakutes reservväelaste ja ajateenijate väljaõppesse. Teeme nüüd reservväelaste ja ajateenijatega neid tegevusi, mida sõjas vaja läheb, mitte «kapirallisid».
Mis tegevusi hõlmab endast «kapiralli»?
Kapiralli oli tulekahju korral tegevuse harjutamine, kus kogu kasarmu sisustus viidi õue.
«Kaitseväelist molutamist» ka endiselt ette tuleb?
Molutamist tuleb ette, aga see võib olla sihipärane molutamine.
Teie järeltulija kindralmajor Andrus Merilo on Eesti meediale öelnud, et plaanib muudatusi just ajateenijate asjus, kas ta hakkab kohe Teie juurutatud organisatsioonikultuuri muutma?
Kui kaitseväe juhatajana alustasin, siis oli ajateenistuse väljalangevus 15–20%. Täna on see 4%. See võib olla juba liiga madal tase, sest üksustes hakatakse näitaja madalal hoidmise huvides alles hoidma ka neid, kes ongi teenistuseks kõlbmatud. Minu lähenemine on olnud, et me ei tohiks ajateenijat niisama lihtsalt teenistusest minema saata. Et kui ajateenijal on mingi viga küljes, mis viie kuu pärast korda saab, aga teenistuse lõpuni on kolm kuud, siis võib-olla me ei peaks teda minema saatma. Äkki on parem, kui ta teeb need kolm kuud lonkides kaasa, osaleb nii palju, kui saab, aga lõpetab ikkagi teenistuse ja tulemuseks on reservväelane, kes hiljem reservõppekogunemistel oma oskusi lihvib. Merilo on rääkinud, et need, kelle hoiakud on Eesti riigi suhtes vaenulikud või kes kindla peale ei saa hakkama – ja neid täna ajateenistuses ikkagi on – võiks teenistusest lahkuda. Ma arvan, et nüüd ongi paras aeg seda «nuppu» jälle teises suunas keerata. Olen Meriloga nõus.
Viimase poole aasta jooksul olete propageerinud kontseptsiooni kaitsesõja viimisest väljaspoole Eesti territooriumi ja nõudnud poliitikutelt 1,6 miljardi täiendava euro leidmist pikamaa laskemoona tarnimiseks. Miks see jutt alles nüüd Teie lahkumise eel avalikkuse ette jõudis?
Pikamaa võimete vajalikkusest olen rääkinud ametiaja algusest peale, see pole uus mõte: HIMARSid, varitsev õhuründemoon ja hangitud laevatõrjeraketid on olnud kõik selle plaani osa. Muuseas HIMARSi üksuse ja reservväelaste väljaõpe juba käib Ameerika Ühendriikide vahenditega.
Eeskuju ja innustust olen saanud selleks Soomest ja Poolast. Kui räägime pikamaa tulevõimest, siis Soome üle-eelmine kaitseväe juhataja kindral Jarmo Lindberg ja eelmine Poola kaitseväe juhataja kindral Rajmund Andrzejczak on mu peamised eeskujud olnud. Poola pikamaa kontseptsioon tekkis üldse mereliste olukordade lahendamiseks. Kindral Andrzejczak küsis, et miks me peaksime laskma venelastel üldse midagi Läänemerel meile kurja teha, et hävitame venelaste laevad distantsilt või blokeerime nad kodusadamatesse. Lugesime kokku, kui palju rakette läheb vaja, et Vene Balti laevastik nullida ja jõudsime järeldusele, et Läänemere riigid peaksid panema kokku miljard eurot ja Vene Balti laevastiku tegevus Läänemerel oleks oluliselt küsimärgi alla seatud. Sealt pärines ka see minu laevatõrjerakettide jutt.
Soomlastel näiteks on Põhjamaade kõige parem pikamaa võimekus. Reaktiivsuurtükid, lennukitelt lastavad raketid. Nende lähenemine on juba pikalt olnud, et vaenlane, kes nende koju tungib, peab arvestama, et tema seljatagune põletatakse maha.
Kas täna on NATO Läänemere riigid tervikuna selle jutuks olnud miljardi investeerinud, et Vene Balti laevastik maha põletada vajadusel?
Tegelikult ei ole, aga Rootsi ja Soome liitumisega tuli sõjalist võimet nii palju juurde, et see mereline võimelünk on suures osas täidetud. See muutis kohe mängu merel.
Miks paljud Eesti eliidis Teie ohutunnetust pole jaganud?
See on psühholoogia küsimus. See on nagu suitsetaja suhtumine vähi tekkimisse – me arvame, et minu kallale ei tule vähk. Poliitikud ütlevad, et meil pole mõtet laskemoona raha panna, sest NATO kaitseb meid. Aga sel hetkel, kui me ütleme, et Eesti kaitse on pigem liitlaste asi, me juba hakkame natuke alla andma. Sama jutt on heidutamisega. Öeldakse, et kõigepealt heidutame vastast ja hoiame sõja ära, siis pole vaja selleks valmistuda. Mõttekäik peaks olema teistpidine – me valmistume selleks, et hakkame sõdima, ja see heidutab vastast.
Mis rolli hübriidsõda mängib Eesti sõjalises kaitses? On neid, kes ütlevad, et Eesti sõjaväelised juhid ei näe hübriidsõja metsa konventsionaalse sõja puu taga.
Ukraina sõda näitab, et kui venelane hübriidis ei saavuta seda, mida tahab, siis ta valib konventsionaalse sõja. Meie enda hübriidosavus siin ei pruugi lugeda, Ukraina ju ei olnud hübriidosav. Sõjaline rusikas on Vene hübriidsõja üks element. Ta võib teha mingeid asju – infosõjas, diplomaatias, korruptsiooniga ja samal ajal sõjaliselt ainult ähvardada –, aga kui sa oled sõjaliselt nõrk ja ettevalmistamata, siis hakkad kartma ja allud kergemini survele.
Kübersõjas on venelased nõrgad. Eestisse on saadetud vandaale autosid lõhkuma. Tehakse infooperatsioone ühismeedias, võimendati Nursipalu harjutusvälja vastaste rahulolematust.
Venelaste hübriidsõja mõte on luua ebakindlust, et sel hetkel, kui nad näitavad oma sõjalist jõudu, et siis anname järele. Aga kui oleme sõjaliselt tugevad, siis ei vii ka hübriidsurve sihile. Seepärast ütlengi kõva häälega, et meil on rohkem tankitõrjevahendeid kui venelastel tanke. Ainult tankitõrjest ei piisa, aga seegi on sõnum.
/nginx/o/2024/07/14/16221779t1h3cbd.jpg)
Üks hübriidsõja meede on piiridel trollimine, viimati pätsas FSB Narva jõelt Eesti navigatsioonipoid. Mida sellest arvate?
Vahetevahel, kui venelased teevad midagi meie piiri peal, siis see on võib-olla ka lihtsalt korralagedus ja macho-käitumine, mitte peen hübriidoperatsioon. Vahel on ka seda, aga vahel peame hübriidoperatsiooniks ka tüüpilist Vene bardakki. Toon ühe näite. Vene lennukid lõikasid meil kogu aeg õhuruumi nurka Vaindloo saare juures. Ühel hetkel kaks aastat tagasi Eesti õhuvägi hoiatas neid raadio teel, et olete sisenemas NATO õhuruumi – ja venelased muutsid kurssi. Sinnamaani oli neil ilmselt ükskõik sellest õhuruumi nurga mahasõitmisest. Täna lendavad rohkem isegi kui varem, aga rikkumisi enam pole olnud.
Kas Eesti oleks saanud kuidagi sel Narva piiril ennast kehtestada? Mida ütled neile, kes küsisid, et miks riik ennast ei kehtestanud nende Narva poisid varastavate FSB töötajate ees?
Ministeeriumide kantslerite seltskonnas oli sellest mingil hetkel juttu. Ütlesin, et kui tahame ennast edaspidi n-ö kehtestada, siis saadame raskekuulipildujad piirile. Selle peale hakati naerma, et «Herem ajab oma jura». Aga välisminsteeriumi kantsler Jonatan Vseviov kinnitas, et see on tõesti ainuke asi, mida me teha saame. Nii et kui seda teha ei taheta, siis tuleb lasta Eesti piirivalvel rahus otsuseid teha. Vene piirivalve tegi muidugi endal margi täis, käisid öösel nagu õunavargad neid navigatsioonipoisid varastamas.
Mida «iga NATO meetri kaitsmine» üldse tähendab, on see poliitiline sõnum või operatsioonikäsk?
See on poliitiline loosung, aga ka kaitse korraldamise põhimõte, mille kohaselt me põhimõtteliselt ei anna oma maad ära lihtsalt selleks, et vasturünnaku organiseerimiseks aega võita. Agressori võib oma riigi territooriumile lubada vaid selleks, et teda lihtsam hävitada oleks.
Puhtfüüsiliselt me ei jõuaks suure rünnaku puhul igal pool vastasele vastu astuda, vahel tuleb teha valikuid, arenguid kujundada, otsustada, kus on mõistlikum sõdida. Aga kui piirivalvuritel on piiril juba sõjaliselt ohtlik, siis lähevad piirile kaitseväelased ja piirivalve läheb maakaitse koosseisu.
Kas võite öelda, et Läti ja Leedu on tänaseks sarnaselt Eestiga ärganud, on neil toimunud sarnane tempomuutus sõjalise kaitse arengus nagu Eestis?
On ikka ärganud. Nende rahastus on absoluutarvudes juba varem olnud suurem kui Eestil, aga kuna nad omal ajal ei hoidnud kahe protsendi taset, siis nende taristu vajab alles üles ehitamist. Meil on selles asjus palju juba varasemalt tehtud. Näiteks laskemoonahoidlad – me ehitame küll juba järgmiseid, aga me olime sinna varem Lätist-Leedust rohkem investeerinud.
Ka väljaõppekeskuste taristusse peavad lõunanaabrid nüüd rohkem investeerima, sest varem ei olnud selleks raha. Ja nad kasvavad isikkoosseisus, mis tähendab, et rohkem kulub kõige muu peale ka – personal, väljaõpe, varustus. Leedu areneb jõudsamalt kui Läti. HIMARSid saab Eesti kätte 2025, Läti 2028.
Meil ei pruugi samas olla seda luksust nii kaua oodata. Eestis seda osaliselt mõistetakse kuni valitsuseni välja ja siit tuleb Eesti valitsust kiita, et mingid otsused tehti väga kiiresti. Ja isegi kui kõik meie valitsuse liikmed ei peaks jagama minu ohupilti ajalise kitsikuse teemal, siis nad on käitunud ikkagi nii, nagu vähemalt natukene usuksid seda.
On Soome NATOga liitumine ka Soome sõjalise tasandi suhtlust eestlastega kuidagi muutnud või mõjutanud?
Viis päeva pärast seda, kui Soome sai NATOsse, külastasin Helsingit, hakkasime kohe rääkima päris asjast, st ühisest planeerimisest. Ma ei saa sisusse minna, aga Soome kaitseväe juhataja kindral Kivineni ettepanekud koostöö asjus üllatasid mind, ambitsiooni taseme mõttes.
Kuidas NATO sõjalise komitee diskussioonid viimase viie aasta jooksul arenenud on?
Kui enne räägiti palju peamiselt sellest, et Venemaa on oht, siis täna räägitakse NATO sõjalises komitees märksa rohkem sõjapidamisest – kuidas me selle ohu realiseerumisel tegutseme. Ka täna mitte piisavalt palju ja konkreetselt, aga reaalsele sõjapidamisele on jutuajamistes liigutud lähedale. Enne räägiti rohkem diplomaatidele omast juttu. Kaitseväelased NATOs olidki pikka aega pigem diplomaadi rollis, praegu on n-ö vorm uuesti selga pandud. Räägitakse rohkem sellest, mida sõjakoolides õpiti, mitte seda, mida diplomaatide koolist kuuleb.
NATO sõjalise komitee juht admiral Rob Bauer oli üks esimestest NATO kaitseväe juhatajatest, kes ütles, et kui valitsus sõjaliseks kaitseks raha ei anna, siis tuleb ausalt öelda, mida riigikaitses selle võrra vähem tehakse. Kui admiral Bauer oli veel Hollandi kaitseväe juhataja, siis ta kirjutas SACEURile kirja, kus ütles välja, et Holland võttis kohustuse NATO-le välja panna teatud võimed teatud mahus, kuid kuna raha ei ole, siis tehakse lubatust pool. Tema oli üks neist, kes julgustas ka teisi kaitseväe juhatajaid ütlema, et kui teil on laskemoonalaod tühjavõitu, siis tuleb seda SACEURile öelda. Seda nõuannet järgisid vähesed, Eesti oli nende hulgas, kes on SACEURIle andnud täieliku ülevaate kaitseväe olukorrast.
Küll aga on NATO riikide kaitseväe juhatajate hulgas eriarvamusi ohuprognoosi kohta. On neid, kes arvavad, et Venemaa on oht, aga et NATO-le ta kallale ei tule. Ma ei saa sellest lausest aru.
/nginx/o/2024/07/14/16221781t1hb053.jpg)
Kuidas sellist arvamust on argumenteeritud?
Sellega, et NATO on liiga tugev. Et kui Venemaal ka alguses õnnestub midagi teha, siis NATO tuleb oma massiga peale ja surub tagasi. Minu vastuväide on, et kui Venemaa peaks tegema kiire ja lühikese rünnaku NATO liikmesriigi vastu ja siis teisele poole piiri taas tõmbuma, enne kui jõutakse midagi teha, mida Venemaal sellise rünnakuga kaotada on? Juhul kui ta usub, et talle teisele poole piiri järgi ei tulda.
Mis on Ukraina sõja puhul Lääne peamine probleem?
Me pole otsustavaks võiduks Venemaa vastu valmis. Just nimelt otsustavaks ja veenvaks. Kui Ukraina nüüd võidab ja saab territooriumi tagasi, siis kui palju inimesi on kaotanud lähedasi lisaks oma kodule! Miks me sel kõigel nii kaua kesta laseme?
Kas Eesti kaitsevägi peaks saatma oma instruktorid Ukrainasse?
Põhimõtteliselt võib öelda, et me käime juba täna seal õpetamas. Meie inimesed käivad seal lühiajalistel lähetustel ju pidevalt. Õpime ise ja õpetame neid. Nii et raske on öelda, kust see instruktorite kohalolu piir läheb. Aga loomulikult võiks saata püsivamalt instruktoreid, nt nullist demineerijaid välja õpetada oskame hästi. Nullist teha võitleja baaskursust muutub keeruliseks, sest inimeste mass on väga suur. Aga väikseid asju... Seal on meie FH70 suurtükid, rikkis. Nendest enamik vajab remonti. Võiks õpetada Ukrainas mehhaanikuid välja. Ja nii võiksid prantslased ja rootslased näiteks õpetada Caesari liikursuurtükkide või CV90 lahingumasinate remonti. Väike üksus – nt viis instruktorit – kasu sellest oleks palju. Muidu tuleb mehhaanikud Rootsi näiteks väljaõppele viia, mis teeb kogu väljaõppe keerulisemaks ja vähem efektiivseks.
Võime kaugemale minna – meditsiin, õlaltlastav õhutõrje tsiviiltaristu kaitseks. Täna hommikul lasti Hmelnitski pihta üle 20 Shahedi, kümmekond tiibraketti, üks Iskander ja üks Kindzhal. Shahedid võeti kõik alla ja mõned tiibraketid ka. Neid lastakse alla õlaltlastavate lühimaa õhutõrje süsteemidega. See oleks meile jõukohane. Saadame sinna 20 raketti näiteks ja kolm õhutõrjekahurit, mis meil on väga head praegu, saaksime harjutada ka. Mis see Venemaa teha saab, kui me seal tsiviiltaristut kaitseme? Hetkel on see hüpoteetiline näide.
/nginx/o/2024/07/14/16221783t1h74b2.jpg)
Kuidas oma poliitilist mõju Eestis hindate? Keegi ametnik kellega intervjuu eel rääkisin ütles, et kindral Herem n-ö «tegi ära» eelmised riigikogu valimised. Ta pidas silmas seda, et vaidlesite avalikult EKREga [parempopulistik Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mis on olnud pikalt kaitseväe suhtes kriitiline nagu ka paljude teiste riigiasutuste suhtes – toim] ja see vaidlus läks erakonnale viimastel parlamendi valimistel palju hääli maksma?
Ma arvan, et EKRE laguneb täna tänu minule (naerab). Aga tõsiselt rääkides – ma ei öelnud omal ajal midagi, kui EKRE esindajad nõudsid mult pagunid maha panna Metsavase riigireeturiks osutumise pärast [Kaitseväe ohvitser Deniss Metsavas teenib hetkel 15 aastast vanglakaristust riigireetmise pärast, ta vahistati 2018. aastal]. Olin vait ka siis, kui EKRE algatas valeinfokampaania tanktitõrjesüsteemide SPIKE soetamise vastu. Aga siis hakati omistama mulle avalikult seisukohti, mis ei vasta tõele, näiteks öeldi, et kaitseväe juhataja pole soovinud keskmaa õhutõrje soetamist. Tundsin, et kaitsevägi tehakse lolliks, kui ma midagi ei ütle. Hakkasin avalikult selgitama. Konflikt süvenes.
Samas olen ka EKREga suhelnud. EKRE on ainuke riigikogu fraktsioon, kellega olen kohtunud kaks korda. Esimene kohtumine oli üle videokanali, teine kohapeal riigikogus. Seal oli umbes kümme inimest. Algul viskasime nalja, aga kui koosolek ametlikult algas, siis hakkasid panema. Karjuti, tehti igasugust tsirkust. Suurema osa kohtumise ajast muigasin, sest kuuldu ei vastanud tõele ja etteheited olid lapsikud.
Kui Martin Helme esitas süüdistusi selle kohta, kuidas kaitseväe juhataja ei soovinud õhutõrjet, siis tuletasin [endisele rahandusministrile – toim] Martin Helmele meelde konkreetset kirjalikku ettepanekut, kus olid õhutõrjesüsteemid ja hinnangud, palju maksab ja mis aja jooksul on võimalik kasutusse võtta. Küsisin Martin Helme käest, et kas ta mäletab seda ja Helme ütles, et oli jah nii, tõusis püsti ja astus ruumist välja. Selle peale hakkas isa (Martin Helme isa Mart Helme – toim] sõitlema, et «mingi paberilipakas ei pea meid mõjutama».
Kohtumisel räägiti veel, kuidas Eestis on kaitsetahe langenud. Küsisin nende käest, et millega mõõdate kaitsetahet, et mille järgi te ütlete, et see on langenud. Vastust ei tulnud. Aga korrati seda väidet kolm-neli korda. Lõpuks pidin neile ise ütlema, et kaitsetahet mõõdame sotsioloogiliste uuringutega. Et ma olin mitu korda jutu sees maininud, et «ma usun, et asjad on nii», siis Kalle Grünthal küsis lõpuks, et millega ma usku mõõdan. Vastasin, et «tegudes, tegudes mõõdetakse usku.» Kui ma sealt kohtumiselt ära läksin, siis ma ei jõudnud järgmisesse kohtagi, kui Uutes Uudistes oli avaldatud följeton selle kohta, kuidas kaitseväe juhataja on põmmpea ega oska oma peaga mõelda. Sihilikult naeruvääristati mind.
Mul on tuttavaid reservväelasi, kes kuuluvad EKREsse ja kes kuulevad oma erakonnast, kuidas «kaitseväes on kõik p...s». Olen pidanud neile teinekord õlleklaasi taga selgitama, et «ei ole p...s». Kõikidega ma kohtuda ei jaksa, seega teen selgitustööd Facebookis. Ja ma arvan, et see on ära hoidnud teatud inimestes usalduse kaotuse kaitseväe vastu. Olen kohanud EKRE valijaid, kes ütlevad, et «selles sõja asjas nad ikka panevad teemast mööda». Kuna tean, et ajakirjandus korjab mu Facebooki avaldused üles, siis ma ei pea ka eriliselt pingutama arvamusartikli kirjutamisega ajalehtedesse. Aitab, kui panna natuke vabamas vormis tekst Facebooki ja sõnum levib.
Kui peaks koostama NATOs kaitseväe juhatajate sõnavabaduse indeksi, siis kus Eesti kaitseväe juhataja oma suhteliselt lahtise tekstiga paikneb seal võrreldes NATO keskmisega, kas olete olnud sõnakamate kaitseväe juhatajate seas?
Tõenäoliselt.
Oskate veel mõnda kaitseväe juhatajat nimetada, kes oleks sama kuuldav üleriigiliselt kui Teie olete olnud?
Rootsi kaitseväe juhataja kindral Mikael Byden selgitab asju avatult ja pidevalt. Jaapani kaitseväe juhataja käib kord nädalas televisioonis esinemas, sest julgeolekuolukord on muutunud ja rahvas nõuab. Midagi sarnast Eesti rahvusringhäälingu «Ukraina stuudiole». Minu häälekus on tihti olnud seotud ka sellega, et eru- või reservohvitserid Eestis avalikult ja sageli kritiseerivad kaitseväge. Soomes näiteks ükski erukindral kaitseväe juhatajat ei kritiseeri. Punkt. Leo Kunnase [EKRE liikemest erukolonelleitnanti – toim] stiilis avaldused ei tuleks Soomes kõne allagi. Lätis on sellega samuti suhteliselt hästi. Leedus erukindralid ei kritiseeri kaitseväge, küll aga mõned kaptenid ja majorid, aga nemad teevad seda poliitikutena.
Kriitikud on öelnud, et Teie nõuanne on muutunud aja jooksul – miks varem pole raha küsitud juurde kaitsele? 2021. aastal arutati riiklikult tähtsa küsimusena riigikogus sõjalise kaitse rahastamist ja siis Te ütlesite, et võitlete selle ressursiga, mis teile antakse. Kas siis mõtlesite teistmoodi?
Ma toona näitasin ära ka sõjalised efektid, et mida millise rahasumma eest on võimalik saavutada. See on loomulik, et kui ajad lähevad hullemaks, Euroopas on sõda, siis räägitakse ka sõjapidamisest varasemast rohkem. Tulenevalt sõjahirmust inimesed küsivad ka minult rohkem, tahavad detailsemalt teada, kuidas neid kaitstakse. See on olnud mõlemapoolne kasvamine. Viimasel ajal olen käinud ka näiteks hipsteritele ja akadeemikutele rääkimas sõjast. Nende hulgas on reservväelasi. Huvi riigikaitse vastu ongi laienenud.
Te hakkate NATOs reservväe komitees Eestit esindama, st tööta te ei jää. Mida seal NATO reservväe komitees endale eesmärgiks seate?
NATO riikides reservvägi tähendab kolme erinevat asja. Meie jaoks on reservvägi põhijõud, 90% meie väest tulebki sõja korral reservist ehk tsiviilelust. Nii on ka Soomes. Osade riikide jaoks on reservvägi lihtsalt täiendavad üksused, mis põhiüksusi tugevdavad. Näiteks Prantsusmaa või Poola. Siis mõistetakse reservväe all ka seda, et reservist tulevad inimesed ja asendavad surnud ja haavatuid võitlejaid. Aga NATO liikmete seas on igal pool alanud arutelud reservide osas, isegi Belgia räägib ajateenistuse kehtestamisest. Eesti on teinud uuringuid juba kümme aastat, uurisime nn unustamiskurvi reservväelaste seas ja selgub, et ega nad eriti palju ei unustagi. Nüüd uurime koos brittidega, et kuidas kollektiivselt, üksuste koostöö tasemel unustamisega on. Selles komitees on minu roll jagada Eesti kogemust ja uurida koos liitlastega reservväelaste senisest parema ettevalmistuse ja rakendamise võimalusi.