Hommikusöök hotellis Ricca Bryggen. Sermann ei jõua ära kiita miskit apelsinimaitselist jooki, mida saab suurest apelsinipildiga automaadist. No võtan siis klaasi, kuidas siis muidu. Tõepoolest, pole paha –aga no kuradi külm on. "Me oleme ju Norras", lohutab Sermann. Sellele on raske vastu vaielda.
Päike paistab, kandikud on täis head-paremat ja söögisaali suurtest akendest avaneb vaade paatidele, mäenõlvale, värvilistele majadele ja sinisele taevale lumiste kaljude kohal. Umbes sellised ilukirjanduslikud terminid iseloomustavad hommikut vast kõige paremini ja on ilmselt mõistetav, miks me alustasime sõitu hotellist Soome suunas alles keskpäeva paiku.
Ettekandjatädike toob Sermanile juba kolmanda piimakannu ja proovib meiega suhelda ingliskeelele sarnaste häälikute abil. Nagu varsti selgub, on aga tegu hoopis lätlannaga, kes Nordkapisaarel elanud-töötanud juba viis aastat.
Südamlik tädike pajatab elust-olust pikalt –näiteks saame teada, et hotell on suvel üleüldse kinni (!?), sest turistid põrutavad otse Nordkappi ja tagasi. Talvel pole Mageroyal kuigi külm –kuni -10, aga see-eest puhub märkimisväärselt tugev tuul. Nii tugev, et buss koos 42 saksa turistiga olevat millalgi lihtsalt teelt ära puhutud. Ja et Nordkappi tuleb tulla hoopiski sügisel –siis on olemas nii valgus kui värvid ja kõige ilusam.
Kui me kaheteist paiku liikuma hakkame, on ilm nii hea kui üldse olla saab. Ilmaolud on mägede ja merevaadete puhul oluline faktor. Ütleme nii, et väga raske on edasi jõuda, kuna ei saa ju jätta sellist valgust (koos kõige muuga) pildistamiseks kasutamata. Võistlejad seda sinitaevast mägede kohal kardetavasti ei näinud, sest nende etapp algas hommikul kell seitse, mil õhus oli hägu ja maas hulgaliselt öösel sadanud lund.
Aga nüüd trikiga küsimus –kuidas saab Nordkapis käia veel säästlikumalt kui Hondaga? Tegelikult pole mingit trikki, tuleb lihtsalt võtta jalgratas ja sõita. Täpselt seda üks ilma mütsita, ent siiski kinnastatud kodanik, kellest mööda sõitsime, ka tegi. Kõva sõna igatahes, sest vaatamata päiksele puhus tegelikult arvestatav vastutuul temperatuuriga üks kraad.
Maalilisi vaateid jagus umbes sajaviiekümneks kilomeetriks –siis hakkas tee äärtesse tekkima segav võpsik, mis järjest kõrgemaks ja kõrgemaks muutus. Põhja-Soomegi on aga visuaalselt omapärane –ja seda täiesti heas mõttes kusjuures. Täpiks kahanevad sirged teed ja nende äärtes kidurad kased. Saami lipud ja onnid. Ja põhjapõdrad –keda me ausalt öeldes väga ei näinud, kahjuks. Suvel on põtru see-eest liikvel väga palju –lihtsalt infoks.
Edasi enam väga palju vaadata paraku polnud –laiem tee ja kiiruskaamerad.
Veidi enne Kemit jõuame loojangu aegu järgi ühele ilma tuledeta aeglasemale liikurile, mis osutub tuttavaks masinaks. Ja siit tähelepanek (tulevastele) hondaomanikele –nimelt on uue Civicul eraldi LED-päevasõidutuled ja lähituled, ent esimestega ei kaasne mitte mingeid tagatulesid. Seega peab olema hoolas, et hämaras ikka tagapool ka midagi põleks.
Võistlejate arvestuses vahetusid täna 3. ja 4. koht –eile neljandaks positsioneerunud Nordkäpp on 141,5 liitriga kolmas, edestades Viikingeid 0,1 liitriga. Esimese ja teise koha osas muutusi pole, aga märkimisväärne on tegelikult see, millistest numbritest me üleüldse räägime. Nii Välk kui Helbeke skoorisid tänaseks keskmiseks kuluks täpselt 5 liitrit sajale, aga Välk kulutas 0,4 liitrit rohkem. Seda aga kokku ligi 800 kilomeetri peale! Seega näiteks 100 kilomeetri puhul on see erinevus 0.05 liitrit ehk 50 milliliitrit. Selles valguses tundub kummaline, et näiteks esmaspäevasel sadamasse sõidul oli erinevus nende tiimide kulus 0,7 liitrit... Aga selge on, et võistlus pole veel läbi –need liitrite ja komakohtadega mõõdetavad erinevused tähendavad, et piisab vaid kellelgi eksida trajektooriga ning juba 20 kilomeetrine ring toob liitrise lisakulu. Kõik kulunumbrid on aga kenasti üleval ekspeditsiooni leheküljel ning huvilistel on võimalik nendega veel keerulisemaid tehteid teha.
Vaata lisaks www.ekspeditsioon.ee
