Juhtkiri: raha on siiski loetud

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Valitsemine ja suurprojektid – üks käsi ei tea, mis teine teeb

Maksu­maksjal hakkab kõhe, kui ta riigieelarvest makstud projektide saatust vaatab. EKA uuest majast on kirjutatud nõrkemiseni: vana lammutati, uue jaoks korraldati konkurss, tehti projekt, kõige eest maksti, kuid lõppeesmärk – uus maja – on täitumata. Raha on, kuid mitte kogu projekti ulatuses, mis tähendab aga hoopis, et ka projekti alustamiseks kulunud raha on lihtsalt kulunud. Ei tahaks uskuda, et mingit väljapääsu ei leita – kunstiakadeemia on oluline.

Oluline on ka ERM. Siin sama­moodi: uus koht on olemas, arhitektuurikonkurss läbi viidud, projekt tehtud ja kõige eest makstud – aga maja pole. Õnneks on vana maja veel püsti. Aga see hallitab ja muuseumiks seepärast enam ei sobi, nii et kui olla eriti küüniline, siis võiks öelda, et las hallitab, ehk paneb vähemalt hirm rahvakultuuri pärandi kaotamise ees asjad kiiremini liikuma. Kunstiakadeemial sellist survevahendit pole, tudengid ja õppejõud võiksid küll protestiks välismaale suunduda, st hääletada jalgadega, kuid EKA jaoks oleks see traagiline, andes võimaluse kunsti­hariduse vajalikkus Eestis üldse kahtluse alla seada. Tulemus oleks ühesugune ERMi hallitusega – kaotus meile kõigile.

Aga see ei ole viimase aja probleem. Et üks käsi ei tea, mis teine teeb, on vähemalt ERMi uue hoone asjas tõsi olnud juba 1996. aastast saadik. Toona pidi uus ERM kerkima Toomele, kuid majad selleks omandatud krundil läksid kaitsenimekirja – ja koomilisel kombel aasta pärast valitsuse otsust kinnistud ERMi tarbeks soetada. Tagantjärele ei mäleta enam keegi täpselt, kes, mis ja mille jaoks ning kes mida teadma pidi. Raha on kulunud jne.

Tähelepanuväärselt kuuluvad mõlemad toppavad suurprojektid nn pehmete väärtuste valdkonda – kultuur ja haridus. Aga oma näide on ka majandusministeeriumil: masuajast hoolimata sai 2009. aastal alguse projekt, mille käigus paigaldati maanteedele eestiaegsete kihelkondade piire tähistavad märgid. Oma ajalugu tuleb kahtlemata tunda, kuid ka turismiarenduskeskus kommenteerib nüüd, et selle eelkõige siseturistidele mõeldud ettevõtmise mõistmiseks pole inimestel piisavalt teadmisi ning kõikjale pole neid märke ka pandud, sest raha sai otsa. Kui teadmisi pole, tuleb neid raamatutest ammutada, ent mõjub ärritavalt, et selline projekt võetakse ette just kärbete ajal ja jälle poolikult.

Kriitikameel ütleb, et enne pompoossete projektide algatamist peaks olema kindel, kes ja kuidas projekti avamispeoni rahastab ning millised takistused üles kerkivad. Seda nimetatakse strateegiliseks planeerimiseks ning enamik riigiametnikest on mõnel koolitusel vähemalt SWOT-analüüsi tabeleid joonistanud. Millegipärast kaheldakse aga õpitu ellurakendamises. Poolikuks jäänud projekt tähendab tavaliselt lihtsalt raisatud raha.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles