Me ei ela Utoopias, vaid Eestis, mis on meie nägu

, õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katrin Johanson.
Katrin Johanson. Foto: PP

Aeg-ajalt lahvatab ühiskonna teadvusse teemasid, mis esmaste kirgede vaibudes hääbuvad. Mure mõne sammu tagajärgede pärast hakkab peagi tunduma pseudoprobleemina.

Veebruaris, kui ACTA ehk võltsimisvastane kaubandusleping üldrahvalikku paanikat põhjustas, meenutas Andrus Kivirähk Eesti Päevalehes, kuidas kõnekeeles allikakaitse seaduseks kutsutud eelnõu jõustumine tõi kaasa vägeva protestilaine. Nüüd on sellest möödas üle aasta, ent ühtki märkimis- ja taunimisväärset pretsedenti pole loodud.

Kirjanik ennustas oma artiklis sarnast stsenaariumi ACTAga seotud sündmustele. Mitte et rahulolematust põhjustanud ohud iseenesest kaoks või üdini ülepaisutatuks osutuks, vaid rahvas väsib ja vajab uut meelierutavat teemat.

Häälte arv ja laste arv

Mõni mõttearendus on avalikuks debatiks ammendamatu. Universaalne valdkond on valimised: kindla intervalliga annab unustatud ainese vaiba alt lagedale kraamida ja tolmu keerutada. Et inimestele meeldib mölluga kaasa minna, pole see sugugi tulutu tegevus. Seda nii poliitikute ja parteide omakasu kui ühiskonna hüvangut silmas pidades.

Näiteks naistele ja mustanahalistele valimisõiguse andmine tundusid omal ajal kui mitte just utoopiliste, siis vähemalt novaatorlike ideedena. Olen kindel, et veel tänapäevalgi leidub inimesi, kelle arvates on mainitud otsused toonud halbu tagajärgi. Suured protsessid kulgevad sajandite kaupa hoomamatult, mistõttu on raske tõestada vastupidist. Umbes nii, nagu on keeruline kummutada arvamust, et kirjaoskus või internet on saatanast.

Ehkki filosoofiliselt võttes on õigus abstraktne ja limiteerimatu mõiste, kehtivad tegelikkuses materialistlikud arusaamad: kui üks saab õigusi juurde, sünnib see tõenäoliselt teise arvelt. Nõnda mõelda on inimlik.

Viimati tundsin seda omal nahal, kui Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikud käisid välja mõtte siduda häälte arv laste arvuga. Pikast koolitööst saadud kogemused panid mind arvama, et ehkki ma pole – kuidas seda nüüd öelda – tootnud rahvuse püsimiseks küllaldaselt kodanikke, oleks ebaõiglane pidada minust pädevamaks otsustajaks ema, kes oma kaheksa lapse kasvatamiseks ette nähtud raha regulaarselt maha joob.

Küllap on paljud meist pidanud seadustest seotult kõrvalt vaatama, kuidas meie maksudest laekunud summad rändavad kindlatel kuupäevadel alkoholiletile või parimal juhul postimüügist süüdimatult tellitud portselankoerte või litritega pluusikeste eest maksmiseks. Samal ajal käivad paljud lapsed koolis auklike sokkide väel ja niisama auku vajunud nägudega.

Olen kuulnud seisukohta, et kirjeldatud olukord on meie ühiskonnas üks ohtlikumaid ja levinumaid klišeid, mille nahka läheb paljude tublide inimeste valmisolek anda oma panus eestlaste positiivsesse iibesse. Küllap peitub oma tõde siingi.

Olen täiesti päri, et hästi hakkama saav suurpere on imetlusväärne. Vanemad, kes suudavad armastada, katta ja koolitada üle kolme lapse ning panna kõik oma kodu suured ja väiksed tundma end õnnelikult ja toimima ühtselt, on kindlasti võimelised tegema mõistlikke valikuid ka suures plaanis.

Kahjuks tundub mulle, et statistiliselt on teistele eeskujuks olevad lasterikkad pered siiski veel vähemuses. Pildile on jäänud pigem tüübid, kelle hääl näib olevat ostetav pudeli või kriiskavalt populistliku lubaduse eest.

Unistust, et ühiskondlikult vastutustundlikud inimesed otsustavad lapsi ilmale tuua selleks, et neil oleks võimalik poliitikas rohkem kaasa rääkida, on naiivne seni, kuni pere juurdekasv end materiaalse heaolu järsu kahanemise näol tunda annab. Uuringud on näidanud, et Eestis juhtub see tavaliselt teise lapse sündides.

Otsused, mis aitaksid selle vastu võidelda, jõustuvad ja kannava vilja enamasti liiga pika aja peale, et teha eelkirjeldatud lisahäältest perepoliitilist motivaatorit.

Valimisea langetamisest

Nüüd, poolteist aastat enne järgmisi kohalikke valimisi pakub kõneainet uus kava: langetada valimisiga 16 eluaastale. Nagu e-valimistegi puhul tunneb osa elanikest, et niisugune areng jätab nad tagaplaanile.

Ma ei tea küll, kust võttis vastavateemalisse raadiosaatesse helistanud eakas proua, et noortele valimisõiguse andmine tembeldab pensionärid debiilikuteks (proua enda väljend), ent tema emotsionaalne esinemine eakaaslaste eestkõnelejana andis aimu suurema kodanikegrupi meelsusest. Võimalik, et sellele on kaasa aidanud nimetatud valijaskonnale panustanud partei(d).

Mõistlikest argumentidest rääkides tuleb mainida noorte ühiskonnateadlikkuse ja manipuleeritavuse tahku. Õpetajana julgen öelda, et mina siin tonti ei näe. Tõsi, leidub keskkooliealisi, kes ei suuda vahet teha isegi täidesaatval ja seadusandlikul võimul, kuid tõenäoliselt ei viitsi nood ennast valimislehele logida, rääkimata jaoskonda kõmpimisest.

Teiseks olen üsna veendunud, et kui võtta suvaline valim tänaval kõndivast rahvast, pole pilt palju parem ülejäänud põlvkondadegi hulgas. Teadlikkus ja silmaring, mis vanematel tuleb elukogemusest, on arvatavasti võrdväärne koolilaste äsja omandatud tarkusega kohustuslikust ühiskonnaõpetuse tunnist.

Vähemalt mina olen pidanud paar korda järele mõtlema, enne kui olen söandanud vastata oma lapse koolitunnist ajendatud küsimustele Eesti riigikorralduse kohta. Olgu lisatud, et tegu on algklassi õppekavaga ja sotsiaalselt lausvõhikuks ma ennast ei pea.

Mis puutub poliitilisse manipulatsiooni ja poliitkampaaniate jõudmisse kooliseinte vahele, siis teoreetiline võimalus selleks on alati olnud.

Näiteks on Keskerakonna peasekretär Priit Toobal 2007. aasta oktoobris Sakala persooniloos tunnistanud, et tema otsust parteisse astuda mõjutasid nimetatud erakonna üritus koolis ja keskerakondlasest direktori sellekohane soovitus. Toona oli Toobal 9. klassis.

Ma ei taha väita, et koolides käibki pidev maailmavaateline suunamine, ehkki erandeid ei saa välistada. Õnneks reageerivad tänapäeva lapsevanemad igasugusele mõjutustegevusele, olgu see siis usuline, eluviise propageeriv või poliitiline, üllatavalt kiiresti. Kindlasti oleks koolid valimiste eel kõrgendatud tähelepanu all.

Ma ei arva, et meil on noortele valimisõiguse andmisest midagi kaotada, samal ajal pole sellest lootust märkimisväärselt võita. Minu silmis taandub kogu teemapüstitus pigem artikli alguses nimetatud kirgede tormi laadseks ettevõtmiseks.

Fantaseerides ideaalsest e-riigist, oleks õige, et virtuaalse valmiskastini jõuab vaid see kodanik, kes eelnenud ühiskondlik-poliitilisi faktiteadmisi hindava testi on edukalt läbinud. Ent me ei ela Utoopias, vaid Eestis, mis on meie nägu nii heas kui halvas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles