Saaremaa lambakasvatajad pöördusid keskkonnaministri poole sooviga, et loomakasvatajad saaksid õiguse karja ründav võsavillem tulirelvaga igavestele jahimaadele kihutada.
Lambakasvatajad tahavad luba karja ründavat hunti lasta
1. mai 2012, 21:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui riik ei suuda ise midagi teha, siis ta võiks anda õiguse oma karja kaitsta,» rääkis OÜ Saare Agro juhatuse liige Kaljo Rand. «Hundijahi hooaeg lõppes veebruaris ja nüüd peame lihtsalt vaatama, kuidas üks pudulojus sööb karja ja midagi teha ei saa, sest mingisugune bürokraat on ühe kuupäeva välja mõelnud.»
Huntidega hädas Saaremaa lambakasvatajad pöördusid keskkonnaministri poole sooviga, et loomapidajale antaks õigus tema karja ründav hunt maha lasta. Samuti hundiprobleemiga keskkonnaministri poole pöördunud Saaremaa Talupidajate Liidu juhatuse liikme Aivar Kallase hinnangul oleks seda keeruline teostada, kuid mõttel olevat jumet.
«Hundilaskmislubade andmine peaks olema paindlikum ja see peaks olema käes igal relvaloaga talunikul, kellel on hundiründe oht,» rääkis Kallas. «Praegu peab inimene kuuluma jahisektsiooni, käima laskmiskatsetel, maksma igasuguseid makse – sisuliselt on tal relv lihtsalt trofee, mis seisab raudkapis.»
Talupidajate liit soovib lisaks jahiseaduse muutmist, et jahimehed saaks loa kasutada öösihikuid huntide ja kahjustuskoldes ka metssigade laskmiseks.
«Jahtimine ilma öösihikuta on ohtlik, poolhämaras ei näe inimese silm enam mitte midagi,» põhjendas Kallas. «Kui Muhu saarel lasti eelmisel aastal 240 metssiga, siis see number ületab juba igasuguse normaalse arusaamise piirid metssigade arvukuse vajalikkusest ja neid tuleks kõvasti maha lasta.» Seda hõlbustakski öösihikute kasutamine.
Talupidajate liit soovib veel, et murtud emaslooma (lamba, kodukitse, veise) eest tuleb hüvitada kolmekordses lihalooma väärtuses.
«Kui hunt murrab maha emaslooma, siis jääb järeltulev põlv meil saamata,» põhjendas Kallas. «Kolmekordne tasu on pandud teatud varuga, sest ega lamba iga pole kolm poegimistsüklit. See on kõige minimaalsem summa, mida oskame küsida.»
Lambakasvatajate andmetel registreeriti 2011. aastal Saaremaal 160 huntide poolt murtud lammast, mis on 20 korda rohkem kui ülemöödunud aastal. Tunamullu murti vaid 8 lammast.
Lambakasvatajad soovisid, et huntide arvu piirataks veel enne uue karįatamisperioodi algust, kuid Rand rääkis, et tegelikult on osal loomakasvatajatel karjatamisperiood juba alanud.
«Niikaua, kuni hunt on metsas, saab hakkama, aga kui ta läheb nii õhku täis, et metsast ei viitsi sööki otsida, siis tuleb asjaga tegelema hakata,» lausus Rand. Ta nentis, et Saaremaa hundipopulatsooni nulli viimine ei läheks poliitiliselt läbi, kuid neid võiks olla nii palju, et nad ei kipu karja kallale.
Ranna hinnangul on riigipoolne käitumine seoses Saaremaa hundiprobleemiga loid ja ametnikud kardavad otsuseid vastu võtta. Samas olevat keskkonnaminister Keit Pentus konkreetne ja lootustandev.
Kallas hindas riigi tegevust äärmiselt nõrgaks ja praktiliselt olematuks.
«Riigi suhtumine on olnud sügavalt Saaremaa loomapidajaid solvav, sest kui meid hakatakse võrdlema Hiina varblasetapjatega, siis pole see normaalne suhtumine,» lausus ta, viidates Saarte Hääles avaldatud artiklile, kus Keskkonnaameti looduskaitse bioloog Tõnu Talvi leidis, et selliste loosungitega nagu «Saaremaa hundivabaks» seatakse Saaremaa või Eesti tervikuna maailma silmis samale tasemele kultuurirevolutsiooni aegse Hiinaga, kus põllumehed hakkasid igasuguste meetoditega hävitama varblasi, kes väidetavalt sõid ära nende viljasaagi.
Samuti pidas Kallas solvavaks Eestimaa loomakaitse liidu juhi Heiki Valneri kriitilist artiklit Saarte Hääles.