Naftatipp ja kliimamuutused kipuvad eestlase jaoks esmapilgul kaugeks jääma, kuid loodussäästlikumalt saab ometi elada nii linnas kui maal. Need, kes soovivad teadlikult ennast ja planeeti hoida, elavad sageli kogukondadena.
Aktuaalne: Elu kogukonnas – alternatiiv priiskamisühiskonnale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rakvere vanalinna kool sai alguse praktilisest vajadusest – grupil inimestel oli huvi koolitada oma lapsi teistel alustel kui tavakoolis. “Kui on piisav kriitiline mass koos, siis hakataksegi endale vajalikku asja tegema ja tekibki kogukond,” rääkis üks kooli eestvedajatest Paul Priks.
Tänavu kevadel lõpetab kooli esimene klass ja eesmärk on pakkuda Waldorfi pedagoogika põhimõttel haridust kuni põhikooli lõpuni.
Rakvere vanalinna kooli peab sama katuse all tegutsev Rakvere Vabakooli Selts, kuhu kuuluvad nii õpilaste vanemad kui ka inimesed, kel oma lapsed juba suured. “Tänapäeva ühiskonnas on inimeste hinged näljas. Materialism ei toida enam ammu, küsimus on, kes millega seda nälga üritab kustutada – kes alkoholiga, kes muu meelemürgiga ja kes vaimse toiduga – valik on igaühe enda teha. Paraku kõik ei toida tõeliselt. Sellest tulenevalt on lapsevanematel endal huvi tekkinud, nad tahaks ise ka õppida,” rääkis Paul Priks, kes on ühtlasi üks vabakooli seltsi eestvedajatest.
Nõnda on selts jõudumööda ettevõtmisi korraldanud, näiteks vaadanud koos filme, korraldanud loenguid. “Siiamaani me ei olegi rääkinud endast kui kogukonnast, oleme lihtsalt teinud oma asja, kooli ja seltsi. Aga viimasel ajal on ka kogukond tulnud teemana sisse,” lisas seltsi liige ja lapsevanem Liis Priks. “Mõni lapsevanem küsib, kuidas olla lapsele toeks – ainus viis on iseennast arendada, see on alati lapsele toeks. Ja meie kool toimibki nii, et lapsevanemad on ise aktiivsed.”
Aprillis korraldas selts huvilistele seminari-loengupäeva kogukonna teemadel.
Liina Järviste on uurinud erinevaid kogukondi maailmas. “Minu huvi sai alguse eeskätt permakultuurist ja huvist jätkusuutliku eluviisi vastu umbes neli aastat tagasi,” märkis Järviste.
Arvestades kliimamuutusi ja naftatippu (peak oil – ingl. keel) on tänapäeval kogukonna põhiline idee Järviste sõnul jätkusuutlik areng – elada nii, et oma vajadused saaksid kaetud ning selle käigus jäetakse maailm samas seisukorras ka tulevastele põlvedele.
“Heaoluühiskond sõltub fossiilkütustest ning vajadus nende järele tõuseb, kuna ka Hiinas, Brasiilias ning Lõuna-Aafrikas tahetakse elada nagu meie, rikkad lääne inimesed,” kõneles Järviste. “Kuid nafta saab ükskord otsa – 2010 oli naftatipp ära – enamik uuringutest on seda nõnda prognoosinud. See tähendab, et naftavarud vähenevad ja hind tõuseb. Seepärast tuleb mõelda, kuidas sättida elu nõnda, et me ei sõltuks fossiilsetest kütustest. Praegu oleme aga ühiskonnana n-ö süstla otsas.”
Järviste ütles, et ainuke, kust lisaenergiat saada, on päike. “Elame Eestis nagu vanajumala selja taga ning võime mõelda, et meid kliimamuutused ja nafta suurt ei mõjuta, aga mõjutavad küll. Ka meil tuleks vähendada oma energiatarbimist,” leidis ta.
“Elu ei ole võimalik ilma kasvuta, kuid maakera on paraku piiratud süsteem. Probleem on selles, et me ei taju seotust loodusega,” nentis ta ja tõi näite ühele Põhjamere saarele viidud põhjapõtradest.
Nimelt 1944. aastal viidi saarele kümmekond põhjapõtra. Kuna neil puudusid seal looduslikud vaenlased, paljunesid nad kuni 1962. aasta karmi talveni. 6000 põtra jäid nälga, sest samblavarud olid ammendunud. Kevadeks jäi järele tosin emapõtra ja üks isane. Paraku see isasloom oli steriilne ning nõnda need põdrad seal saarel välja suridki.
“Ka meie inimkonnana muudkui kasvame, kuid meiega võib juhtuda samuti,” ütles Liina Järviste.
Tema meelest on lahenduseks tuua oma ellu taas ühendus loodusega, mis võib väljenduda loodushoidlikus ja energiasäästlikus renoveerimises, kohaliku toidu tarbimises, ökonoomsete tehnoloogiate kasutamises. Võimalik on minna elama maale või luua kogukond suurlinna sees, nagu on näiteks loodud San Franciscos oma ecovillage.
Kogukond, mis elab tänapäeval ülejäänud ühiskonnast maksimaalselt sõltumatuna, on näiteks amishid USAs, kelle elustiil on sisuliselt 19. sajandist – elades elektrita, kasutades vanu põllutöövõtteid.
“Teadlikult loodud kogukonnad üldjuhul ei lõika ennast ülejäänud maailmast ära, vaid pigem soovivad saavutada head elu, kasutades olemasolevaid ressursse ja teadmisi vastutustundlikult,” selgitas Järviste.
Ta rõhutas, et kogukonnas käsitletakse teadlikult sotsiaalset, majanduslikku, ökoloogilist ja maailmavaatelist aspekti. “Kui üks nendest neljast aspektist on väga nõrk, siis ei ole kogukond jätkusuutlik.”
Maailmas on väga palju ja väga erinevaid kogukondi, millest mõned on tegutsenud aastakümneid, mõned äsja alguse saanud. Üldiselt on kogukondadele iseloomulik oma praktiseeritud teadmisi-oskusi ka teistele huvilistele koolituste kaudu edasi anda.
Näiteks Saksamaal tegutseb umbes 80 täiskasvanu ja 40 lapsega kogukond Sieben Linden, kus ökokülas nii elatakse kui töötatakse ühiselt, kasvatatakse hobuseid ning jagatakse oma teadmisi huvilistele näiteks põhumajade ehitamisest ja permakultuuridest.
Šotimaal asuv Findhorn Foundation loodi aga juba 1962. aastal, nad nimetavad end vaimseks kogukonnaks, neil on oma ökoküla ja holistlike õpingute rahvusvaheline keskus, kus korraldatakse koolitusi. Näiteks on sealses kogukonnas omal ajal ehitatud taaskasutuse põhimõttel mõned majad vanadest viskitünnidest.
Eestis on üks pikaealisem ja tuntum kogukond Lilleoru, mis sõnastab oma missiooni inimese teadlikku arengut toetavate õpetuste jagamise ja rakendamisena. Lilleorus on õppe- ja elukeskkond koolituskeskuse ning ökokülaga.
Mahe Mehest kujuneb kogukonna pood
Rakveres pea kaks aastat mahekaupa müünud kauplus Mahe Mees on kolinud Vaala keskusest Rakverre Pikale tänavale, vanalinna kooliga ühe katuse alla.
Abikaasaga poodi pidav Katri Kaldaru ütles, et kuna kaubanduskeskuse pinnal on omad nõudmised – pood peab iga päev pikalt lahti olema –, läksid kulud rendile ja müüjatele nii suureks, et kaaluti poe sulgemist.
“Aga kliendid ütlesid, et ärge pange kinni,” sõnas Katri Kaldaru. Nimelt on poel oma kindel ostjaskond ja umbes 30 peret tellivad värsket mahetoitu regulaarselt kord nädalas.
“Et poodi pidada, peab olema äriinimene, mõtlema, kuidas paremini müüa, teha kampaaniaid – aga see ei ole minu olemuses,” ütles ta. “Et varem Rakveres ei olnud mahetoitu, sai poodi alustatud isiklikust vajadusest ja selle mõttega, et oma lastele puhast toitu anda. Ja anda see võimalus ka teistele emadele-isadele. Nüüd on eriti tore vaadata, kuidas isad hoolitsevad oma pere eest, armastus paistab välja.”
Nõnda on Mahe Mehest kujunemas kogukonna pood, kus paljud kliendid on Rakvere vanalinna kooliga seotud perekonnad. Poest saab tellida kõike Eestisse tulevat mahetoodangut, Eesti tootjatele tehakse otsetellimusi.
Poepidajatel on lähiajal plaanis rakendada poe toimimiseks vabatahtlikke – neid inimesi, kes tahavad panustada Rakveres mahepoodi. “Meie mehega teeme seda niikuinii, ise me palgal ei ole, olemegi selles mõttes vabatahtlikud. Praegu on olemas need inimesed, kes on nõus meiega liituma ja poodi pidama,” rääkis Kaldaru. “Uurisime seadusi ja selgus, et vabatahtlike töö kohta puuduvad seadused. Eestis sõltub kõik konkreetsest ametnikust.”
Siiski on plaanis Mahe Mehel vabatahtlike tööle üle minna mai lõpus, et pood ikka esmaspäevast laupäevani klientidele jätkuvalt avatud oleks. “Loodame, et meie ja kõik need hea südamega inimesed, kes soovivad oma peredele ja kogu linnale midagi anda, ei saa karistada,” märkis Kaldaru.
Lisaks mahekauba müümisele on Katri Kaldaru sel õppeaastal valmistanud mahelõunaid ka Rakvere vanalinna kooli õpilastele.
“Kui saab valmis suurem köök, on võimalik pakkuda lõunaid ka linnarahvale. Tervislikus toidus me järeleandmisi ei tee. Kasutame kõige paremaid õlisid, suhkruid ning muid aineid, mis on laste aju ja keha arenguks hädavajalikud. See on müüt, et puhas mahetoit on kallis, pigem on see oskamatus süüa teha. Koolilõuna on 1.40 – see ei ole kallis. Lapsed saavad väga palju puu- ja juurvilju ning neile see väga meeldib. Selle, kuidas puu- ja juurvilju serveerida, mõtlesid lapsed ise välja. See on ühtlasi ka õppimisprotsess – nad saavad erinevaid puu- ja köögivilju näha ja maitsta,” kirjeldas Kaldaru.
Suveajal võtab Mahe Mees müüki ka ümbruskonna inimestelt puu- ja köögivilju ning pakub sel kevadel neile, kel oma maalapp puudub, võimalust teha endale peenar kas linna või linna lähedale tallu.
“Kõige tervislikum toit on ikkagi enda kasvatatud toit, alles siis tuleb mahetoit. Sest ise taimi kasvatades paned sa oma energia sinna sisse ja taim annab selle sulle tagasi,” kinnitas Katri Kaldaru.