Pärnumaal Audru vallas elav Piret Ojandu registreeris 2009. aastal tööstusliku disainilahendusena puupakk-alus-istme ehk maakeeli puupaku. Iseenesest pole selles midagi geniaalset, kõik vähegi kunagi maal käinud inimesed on näinud, milline üks puupakk välja näeb.
Puupaku tootmiseks tuleb tõmmata käima saag ja saagida puutüvest üks paraja pikkusega jupp. Ojandu disainilahendus ei pane paika isegi seda, millisest puust peaks hea puupakk-alus-iste olema.
Geniaalsus seisneb pigem selles, et kellelgi tuli pähe registreerida puupakk tööstusliku disainilahendusena. Tegelikult on registreerimise taga Piret Ojandu abikaasa Eino Ojandu.
«Käisin kauplustes ja vaatasin, et puupakku müüa pole. Mõtlesin siis, et see võiks olla toode ja seda võiks müüa,» selgitas ta. «Üritasin siis oma ideed kaitsta. Mul on metsatalu ja tegelen puiduga.»
Ojandu ütles, et on näinud puupakku maatalu pliidi või reheahju ees. «Põhimõtteliselt on see disainielement ja sealt hakkas see mõte tiksuma,» tunnistas ta. Nüüd tohivad teised küll teha puupakust istmeid enda tarbeks, aga mitte müüa.
Disainilahenduse kaitsmisest on juba omajagu aega möödas, kuidas kulgeb äriidee kommertsialiseerimine? «Olen neid teinud ja mõelnud, aga ma ei ole neid veel turustanud,» lausus Ojandu. «Samas ootan ikkagi, et keegi mu idee ära varastaks, et ma saaks ta kohtusse kaevata.» Selline meediale kahtlemata suurt huvi pakkuv protsess oleks Ojandu puupakule oivaline reklaam.
Patendiameti kaubamärgiosakonna juhataja kohusetäitja Karol Rummi ütles, et puupakk on tõepoolest registreeritud tööstusdisainilahendusena. «Eestis on avaldamissüsteem, mis tähendab, et disainina esitatavatele objektidele ei tehta sisulist ekspertiisi,» selgitas ta.
«Selline süsteem kehtib paljudes Euroopa riikides ja see tähendab, et meie kontrollime ainult formaalsusi.»
Rummi sõnul on seaduses küll kirjas, et disain peab olema uudne ja eristusvõimeline.
«Aga selle eest vastutab disaini esitaja või autor – tema peab garanteerima, et tema disain on eristusvõimeline ja uudne,» rääkis ta. Patendiametile võib seega tuua registreerimiseks igasuguseid disainilahendusi. «Meil on siin näiteks kruusid, millel on erinev muster peal, ja mis ei jäta väga disainilikku muljet.»
Kui formaalselt vastab kõik nõuetele, avaldatakse lahendus kord kvartalis ilmuvas disainilehes. «Siis on avalikkusel võimalus seda disaini vaidlustada,» selgitas Rummi.
«Kui keegi tunneb ennast puudutatuna ja on midagi sarnast välja mõelnud, siis saab vaidlustada.»
Aga ikkagi, puupakk on eestlase istmikku toetanud ajast, mil ta puu otsast alla tuli. Kas selle disainilahendusena registreerimine ei ole veidi naljakas? «Me ei saa minna mööda seadusest – see peab olema kõigile ühesugune,» ütles Rummi. «Kui talle on mõeldud funktsioon välja, ta on kas iste või alus... ma saan aru, et see võib tunduda teile naljakas... võib-olla on naerjaid palju, aga midagi pole teha.»
Rummi lohutas, et oma aia puupakule võib siiski edaspidigi istuda. «Ja oletame, et keegi saebki puupakud ja tahaks need istme või lauana maha müüa, aga kaitstud disaini omanik reageerib ja ütleb, et ärge teie oma pakke müüge,» rääkis ta.
«See, keda keelatakse, võib aga pöörduda kohtusse, vaidlustada ainuõiguse ja öelda, et tootes ei ole seda uudsust, mille eest disaini omanik peab vastutama,» selgitas Rummi.
«Kui kohus leiab, et pakkudel puudub uudsus, pole võimalik enam ainuõigust hoida.»
Niikaua aga võib puupakk-alus-istme tööstusliku disainilahenduse omanik tõesti äri kirjeldatud esemetega ära keelata.