Õige nimi ei riku meest ega naist

Sirje Niitra
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Perekond Pällin mänguväljakul: kaksikud Endel ja Paula ning pesamuna Pelle koos vanaema Reginaga.
Perekond Pällin mänguväljakul: kaksikud Endel ja Paula ning pesamuna Pelle koos vanaema Reginaga. Foto: Liis Treimann

Vanemad soovivad enamasti oma järeltulijale panna mõne esivanema nime, kuid tahetakse ka, et lapse nimi oleks rahvusvaheliselt arusaadav ja kõlaks hästi.

Lapse sünni puhul on nimevalik üks tähtsamaid asju. Sageli on sobilikud variandid juba enne sündi valmis mõeldud, enamasti hakkab aga tihe mõttetöö peale pärast sünnitusmajast koju tulekut ning appi võetakse kõikvõimalikud abivahendid interneti ja nimeraamatuni välja.

Ühes Eesti suguvõsas on olemas koguni nimekomisjon, mis millegipärast koosneb küll ainult meestest. See komisjon tuleb kokku pärast iga uue lapse sündi ja pakub siis sobiliku nime kaalumiseks välja.

Millest nimevalikul lähtutakse? Kõige levinum viis on panna nimi mõne esivanema järgi, mis on igati mõistlik, sest nii elab vanaisa või vanavanaema justkui uues põlves edasi. Osa vanemaid paneb lastele nimed kas praeguste või varasemate tuntud inimeste või kuulsuste järgi – olgu selleks siis popartistid, filmikangelased või ajaloos ilma teinud isikud.

Kui kavas laps ristida, otsitakse üks eesnimedest tavaliselt piiblist, kus valik üsna lai. Vahel juhtub, et inimene saab endale nime eksituse läbi. Nii näiteks kirjutas üks isa suurest erutusest lapse nimeks Johni asemel Jonh ja ei hakanud ka hiljem seda vahetama.

Palju esineb paraku ka originaalitsemist, mille tagajärjel sünnivad esmapilgul väga kummalised nimekujud, nagu näiteks Vihmapisar, Hunt, Karu, Kethman, Matrix, Kenso, ­Shrek, Brent, Karniilia, Charlyz, Laetitia, Karah ja paljud teised. Samas on nende laste vanematel kindlasti kõigil veenev põhjendus, miks just selline valik langetati.

Moekad nimed

Nimed sõltuvad palju ajast ja ka sellest, mis parasjagu moes. Loodetavasti on eestlase kõrvale võõraste ja suule raskesti hääldatavate välismaa nimede buum ümber saamas. Nüüd pannakse üha rohkem põliseid eesti nimesid, ehkki näiteks Leili, Linda, Endel ja Kalju tunduvad algul rohkem vanematele inimestele sobilikena.

Kui vaadata, milliseid nimesid tänavu vastsetele ilmakodanikele pandud, siis poiste osas hoiab konkurentsitult esikohta Rasmus, millele järgnevad Martin, Markus, Mark, Kevin, Robin ja Mattias, aga ka Kaspar, Marten ja Sander on populaarsed. Tüdrukutest on paljud saanud endale nimeks Sandra, Laura, Elisabeth, Sofia, Milana.

Pärnu perekonnaseisuameti perekonnaseisutoimingute spetsialist Kristina Jürissoo ütles, et koostöös lapsele nime panema tulnud vanematega leitakse alati sobilik lahendus. Vahel soovitab ametnik vahetada mõne võõrtähe eesti tähe vastu. Sageli tuleb pikka aega erinevates andmebaasides tuhlata, et näha, kas selline nimi on kunagi ja kusagil olemas olnud. Kui sellest ei piisa, saab nõu pidada siseministeeriumis oleva nimekomisjoni spetsialistidega.

Eesti tähtedega nime võib ka ise välja mõelda, kui see on kooskõlas nimeseadusega, millest ametnik peab rangelt juhinduma, ja ei moodusta näiteks perenimega koos midagi ebasündsat. Väga palju võimalusi nime tagasi lükkamiseks ei ole.

Küsimusele, missugune trend praegu nimepanekul valitseb, vastab Jürissoo, et kuna üldine suund on laia maailma, siis tahavad ka vanemad, et nende järeltulijal oleks nimi, mis kõlab hästi paljudes keeltes ja oleks rahvusvaheliselt mõistetav.

Ühe pere nimede lugu

Perekond Pällin oli valmis rääkima oma pere nimede loo. Juba ema nimi Iti on piisavalt vahva. Selle pani talle ema 1978. aastal, mil tütar sündis, «Nukitsamehe» raamatu järgi, sest film polnud siis veel valmis.

Kui perre sündisid kaksikud, siis polnud samuti vaja neile nimesid kaugelt otsida. Itil oli väga markantne vanaisa, tõeline Saaremaa mees, kel nimeks Endel. Ehkki see nimi tundus naisele algul naljakas, siis väikese kaalumise järel otsustati selle läbi tubli mehe  mälestus pikemaks ajaks jäädvustada. Iti mehele meeldis Endel kohe ja nii jäigi.

Tüdrukute nimedest oli kaalumisel Pauliine, aga kuna suguvõsas oli üks tore Paul, siis tundus Paula sellega kenasti kokku kõlksuvat. Kolmas laps sai nime Astrid Lindgreni raamatust. Pelle oli ka isa esimene valik ja tundus pealegi perenimega hästi kokku sobivat.

«Me pole neid nimesid välja mõelnud, need on ise meie juurde tulnud. Tahtsime selliseid nimesid, millega oleks lapsi ka tegelikult hea kutsuda, et ei peaks mingeid lühendeid või hüüdnimesid kasutama,» rääkis pereema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles