Ehkki Reformierakond eitab süüdistusi rahapesus, näitavad aruanded imelikke annetusi ja annetajaid.
Annetuste kahtlane muster Reformierakonnas
23. mai 2012, 00:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reformierakonna aruandeid sirvides torkab annetuste puhul silma kaks mustrit, eelkõige just aastatel 2009–2010 ehk samal perioodil, mille kohta ka endine riigikogu liige Silver Meikar tegi oma avalduse – pesin partei musta raha.
Esiteks, poliitikute annetused tulevad omalaadsete pursetena. On pikk vaikus, keegi midagi ei anneta ning siis järsku ärkab mitu inimest korraga ja kannavad üle 10 000 – 30 000 krooni suuruseid summasid. Ning tihti veel mitu sellist summa lühikese aja jooksul.
Näiteks tollane Reformierakonna fraktsiooni ametnik Kalev Lillo annetas 2010. aasta veebruari alguses mõnepäevaste vahedega kaks korda 15 000 krooni. Tal on varnast võtta lihtne põhjendus: pangalimiit on peal, ei saanud rohkem üle kanda.
Veel innukamalt tegutses riigikogu liige Lauri Luik, kes 2009. aasta mai alguses kandis 6300 krooni ja mai keskel 25 000 krooni. Möödub kaks päeva, veel 5000 krooni. Nädal hiljem lõpetas ta oma tookordse annetustesaju 20 000 krooniga.
Kokku annetas Luik 2009. aastal Reformierakonnale 96 300 krooni, ligi veerandi oma riigikogu liikme palgast. Samal aastal andis ta veel ka 90 000-kroonise laenu ühele osaühingule, vähendas 10 000 krooni võrra oma õppelaenu, maksis iga kuu 6000 krooni autoliisingut ja ostis rohkem kui 30 000 krooni eest pensioniosakuid.
Poliitikutelt ja ametnikelt
Riigikogu liikme palk on küll suur, aga arve kokku lüües tuleb paratamatult küsida – kuskohast see raha tuli?
Näiteks Reformierakonna fraktsiooni liige Rein Aidma, kes 2009. aasta detsembris kandis ühel päeval üle kõigepealt 30 000 ja siis 20 000 krooni (ka tema põhjendab, et pangalimiit ei lubanud korraga kanda), räägib nüüd, et tema pidi oma annetuste tegemiseks laenu võtma. «Siiamaani maksan, hambad ristis, tagasi,» ütleb ta.
Sama muster – poliitikud ärkavad ja hakkavad järsku 10 000 – 20 000-krooniseid summasid üle kandma – paistab eriti hästi silma ka 2010. aasta esimeses pooles.
Riigikogu liige Tõnis Kõiv loovutas päevaste vahedega kolm korda 10 000 krooni. Tema kolleeg Kalle Palling andis kõigepealt 20 000, neli päeva hiljem veel 20 000 ja kahe päeva möödudes 10 000 krooni.
Ka Meikar panustas samal poolaastal mitmel korral 20 000 – 25 000 krooniga. Nagu teada, avaldas ta eilses Postimehes, et see polnud tema raha, vaid selle tõi talle sularahana Reformierakonna kontoris juhtival kohal töötanud Lillo – seda tollase peasekretäri Michali teadmisel ja osalusel.
Üks allikas ütleski Postimehele, et 2010. aasta esimeses ja teises kvartalis on enamik annetusi rahapesu. See ei käi suuremate summade ja ärimeeste kohta, vaid just poliitikutelt ja parteikontori töötajatelt tulnud 10 000 – 30 000 krooni suuruste summade kohta.
Sellel perioodil annetasid selliseid summasid – tihti mitu korda – niisugused tuntud reformierakondlased nagu Rain Rosimannus, Keit Pentus, Arto Aas, tollane peasekretär Kristen Michal ise, aga ka eelmainitud Luik ja Meikar. Kontoritöötajatest paistab silma Reformierakonna kampaaniajuht Annika Arras, kes kandis kaks aastat tagasi veebruaris üle 28 000 krooni.
Reformierakond kinnitab ametlikes vastustes, et tegu on kampaaniakuludega, mis mitmes jaos kanti üle sellepärast, et limiit ei luba korraga suuremat summat üle kanda. Lillo ja Michal eitasid eile konkreetselt, et nad korraldasid rahapesu asjaoludel, mida Meikar kirjeldas.
Kommenteerijaid napib
Eile tabas ERR küll Tartu reformierakondlase Kristjan Karise, kes märkis, et oli ka ise aastaid tagasi samamoodi teinud annetusi kellegi teise nimel, viidates seejuures Lillo võimalikule osalusele, aga päeva jooksul võttis ta oma sõnad tagasi – ERR olevat teda valesti mõistnud.
Terve eilse päeva jagasid kommentaare ainult valitud reformierakondlased, mitmed kõige huvitavama annetuskäitumisega riigikogu liikmeid polnud võimalik kätte saada.
Näiteks Lauri Luik ei tahtnud ajakirjandusega tegemist teha ega vastanud terve eilse tööpäeva jooksul telefonile. Lõpuks tuli temalt meili teel teade: «Olen erakonnale oma raha annetanud ning kindlasti toetan erakonda võimaluste piires ka edaspidi. Kõik minu annetused on tehtud pangaülekandega ning [need on] soovi korral kontrollitavad.»
Üks allikas ütleski, et n-ö ülevalt poolt oli eile tulnud käsk telefonidele mitte vastata ja ajakirjanikega mitte rääkida.