Tarand: parteid moodustavad rahastamise küsimuses patuse kartelli

Oliver Kund
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaarel Tarand.
Kaarel Tarand. Foto: Tairo Lutter

«Meikari juhtumi ümber toimuv näitab hästi, et erakonnad moodustavad rahastamise küsimustes omamoodi patuse kartelli,» leidis erakondade rahastamise järelevalve komisjoni aseesimees Kaarel Tarand.

Tarand pidas silmas seda, et kui varasemate poliitskandaalide puhul on poliitikutelt tulnud terav hukkamõistev reaktsioon, siis pärast reformierakondlase Silver Meikari ülestunnistust võõra raha erakonnale annetamises hoiavad kõik parteid madalat profiili.

Miks see nii on, ei vaja Tarandi sõnul pikemat mõistatamist. «Alates 2003. aastast on olnud väga tugev korrelatsioon parteide kulutatud raha ja saavutatud valimistulemuse vahel. See ju kirjutab erakondadele ette rahalise võidujooksu,» põhjendas ta. Võimule pääsemise nimel ei valita vahendeid, millega raha partei kassasse jõuab.

«See muster, kuidas seda tehakse, on aastatepikkune teema. Iga kord on annetajate vahel küsimusitekitavaid sarnansusi,» ütles Tarand. Erakonnale toovad sageli raha noored ja ambitsioonikad, ent mitte veel tippjuhtkonda jõudnud liikmed.

Samal ajal kui näiteks Keskerakonnas on annetuste osas kehtiv sisekord, siis teistes erakondades on see märksa ebaselgem. «Ei saa välistada, et ka teistes erakondades on mingid varjatud reeglid, kes ja kui palju peab koormat kandma. Eeskätt puudutab see kõrgepalgalisi valitsuse liikmeid aga ka nn juhtmeid, kes on saanud palgale suhteliselt kenade sissetulekutega.»

Tarand meenutas, et sõltumatuid eksperte kaasav järelevalvekomisjon alustas tööd alles kevadel 2011, enne seda hoidsid rahastamisel silma peal poliitikud ise.

Uue komisjoni töö põrkub aga sageli volituste nappusele. «Muidugi on selle komisjoni volitused äärmiselt piiratud. Aga kui erakondade rahastamise võimalused on laiaulatuslikud ja keerulised, siis peab ka kontrolliorganil olema suurem voli,» leidis ta. «Midagi saab teha, aga sedasorti asju, nagu praegu Meikari juhtumiga päevakorral on, komisjon ise avastada eriti edukalt ei saa.»

Praktikas tähendab see, et komisjon saab veenduda, kas erakonna annetuste kohta käiv aruandlus klapib või mitte. Seeläbi on parteid ka praeguse olukorra endale võrdlemisi mugavaks teinud.

«Oleks ju erakordselt imelik, kui hästi rahastatud organisatsioonid, nagu erakonnad seda on, ei suudaks oma paberimajandust meile usutavalt esitada. Üllatuslik ongi see, et tegelikult ikka päriselt ei suuda. Me isegi oma piiratud võimaluste juures aeg-ajalt üht-teist leiame, mis tundub nähtavalt imelik,» meenutas Tarand.

Et asjasse selgust tuua, tegi komisjon justiitsministeeriumile ja riigikogu põhiseaduskomisjonile läinud sügisel ettepaneku erakonnaseadust muuta. Rida ettepanekuid on tehnilist laadi ja puudutavad seda, kuidas ja mis kujul peaks erakonnad rahastamise andmeid esitama. Komisjoni soov on luua infosüsteem, kus erakonnad saaksid andmeid sisestada, komisjon kontrollida ning osa sellest oleks kättesaadav ka avalikkusele.

Tarandi sõnul on ametlikus kirjavahetuses kõik justkui korras, aga suuliselt öeldi komisjonile, et äsja muudetud seadust pole mõtet taas avama hakata ning selle edenemist pidurdatakse pidevalt.

Tänases Postimehes lubas justiitsminister Kristen Michal, et rahastamise õiguslik raamistik uuendatakse sügiseks pärast seda, kui suvel annab Eestile oma hinnangu Euroopa Nõukogu juures asuv korruptsioonivastane riikide ühendus GRECO. Tarandi sõnul ütlesid ministeeriumi ametnikud omavahelises vestluses aga, et GRECO hinnang seaduseelnõu temaatikat üldse ei puudutagi.

«Kas see on siis nii keeruline? Sellega näidatakse komisjonile teatud mõttes koht kätte – me tegeleme sellega siis, kui meile sobib. Avalikult ju kõik parteilased kiidavad, et küll on tore komisjon. Tegelikult meeldiks parteidele elu ilma komisjonita märksa rohkem.»

Kõik see näitab, et erakondadel on üksmeel selles, et rahastamise korda ei taheta tegelikult muuta.

«Kui see soov erakondades oleks siiras ja kooskõlas ka avaliku arvamusega, siis öeldagu mulle, miks ei saanud seda juba 2010. aastal seaduseks vormida? See on lihtsalt tahtmise taha jäänud ja see tahtmine puudub selle pärast, et sogases vees on parem. Ilma väga tugeva välise surveta see hoiak ei muutu,» kinnitas Tarand.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles