Jaak Nigul: kas mõni ametnik ka vastutab? (4)

Jaak Nigul
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak Nigul
Jaak Nigul Foto: Erakogu

Ettevõtja Jaak Nigul kirjutab kui kalliks läheb tema ettevõtetele ja kogu erasektorile  ametnike kehv töö. Kas meie avaliku sektori otsustajad ikka vastutavad oma tegematajätmiste ja valede otsuste eest, küsib ta.   
 

Mõni aasta tagasi märkasin, et allkirjastasin kontserni emaettevõtte juhatuse liikmena igal nädalal aruandeid riigiasutuste jaoks. Mul tekkis huvi, kui palju aruandeid on ja kui palju nende täitmine ettevõttele maksma läheb. Kuuest ettevõttest koosneva kontserni kohta esitasime 2007. aastal 498 aruannet: statistikaametile 319, maksu- ja tolliametile 167 ja Eesti Pangale 12.

Aastal 2010 läksime kohustuslikus korras üle e-Statile. Allkirju ma enam ei anna, kuid finantsistid töötavad samas mahus edasi. 2010. aastal esitasime viiest ettevõttest koosneva kontserni kohta 402 aruannet. Üksik kontserniväline mööblikauplus esitas 2010. aastal lausa 91 aruannet, neist 50 statistikaametile! Kaks finantsisti tegelesid ainult riigile aruannete esitamisega. Kogukulu aastas umbes 30 000 eurot, kusjuures vähemalt 50 protsenti eri ametkondadele esitatud andmetest kattuvad.

Jagades kulu kuue ettevõtte töötajate arvuga (ligi 330), saame 91 eurot kulu töötaja kohta aastas riigile andmete esitamiseks. Kuna tegemist on väike- ja keskmise suurusega ettevõtetega, võib eeldada, et umbes samasugune kulutase on keskmiselt kogu erasektoril. Kui 2011. aastal oli erasektoris ligi 450 000 hõivatut, siis võis erasektori kulu riigile andmete esitamisel ulatuda 41 miljoni euroni.

2011. aasta algul tuli mulle kui mainitud mööblikaupluse emaettevõtte (töötajateta valdusfirma) juhatuse liikmele statistikaametilt nõue hakata esitama uut aruannet pealkirjaga «Finantsvahendus ja finantsvahenduse abitegevus». Helistasin statistikaameti klienditoe telefonil. Selgitasin, et tütarettevõte oli juba esitanud riigile 91 aruannet. Küsisin, miks ei kasuta statistikaamet e-riigi võimalusi ja ei kopeeri tütarettevõtte andmeid emaettevõtte faili. Sain vastuseks: «Meil ei ole ressursse.» Tunnistan, et minu jaoks oli see ülbe vastus piiriks.

Minult on küsitud, miks ma avaldasin Postimehes artikli «Miks riigil raha ei jätku» (20.03). Vastan. Mul on kõrini avalikus sektoris valitsevast vassimisest, raiskamisest ja egoismist ning sellest, et meie riigi kulud ületavad jätkuvalt tulusid ja et meie maksurahaga ülalpeetav sotsiaal- ja majandusteadlaste eliit seda kõike oma huvidest lähtudes vaikides pealt vaatab!

Kui 2011. aastal tuli 17,74 protsenti ja 2012. aastal tuleb 20,51 protsenti riigieelarve tulust välisabist ja meil ikkagi üheski valdkonnas raha ei jätku, siis järelikult peab riigi ülesehituses midagi väga valesti olema. Mis saab pärast aastat 2020, mil Eesti suure tõenäosusega enam struktuurifondide toetuste abisaajaks ei kvalifitseeru või kui Euroopa Liidul lihtsalt pole võimalik seda raha meile kinkida? Oma riiki ei saa ju välisabile üles ehitada!

Statistikat on riigi juhtimiseks kindlasti vaja. Ainult et millist ja kui palju? Riik viib poliitikaid ellu eelarvetulusid jagades. Järelikult oleks oluline teada, kust raha eelarvesse tuleb ja millele kulub. Kui palju inimesi töötab ettevõtetes, mille käibest enamiku moodustab eksport, sest just need toovad riiki uut raha? Kas piisavalt suur osa kõrgkoolilõpetajaid läheb tööle erasektorisse, et teenida tagasi neisse panustatud maksuraha? Kui suured on valitsemissektori mittehädavajalikud kulutused, näiteks koolituskulud jne? Statistikaameti ametnikud paraku nii ei arva. Statistikaametilt olen saanud järgmised vastused.

«Eksportivate ettevõtete töötajate arvu kohta meil andmeid ei ole»; «Kui palju neist (kõrgkoolilõpetajatest – J. N.) on asunud tööle avalikku või erasektorisse, meil andmeid ei ole»; «Valitsemissektori koolituskulude kohta puudub meil arvestus».

Statistika kogumise eesmärk peaks olema riigis anomaa­liad nähtavaks teha ja siis neile reageerida! Kui ei reageerita, siis pole mõtet ka andmeid koguda. 2008–2010 vähenes  erasektoris hõivatute arv 501 000-lt 413 200-le ja avalikus sektoris suurenes 155 500-lt 157 700-le. Need andmed on olemas, aga reaktsioon puudub.

Meil räägitakse tihti poliitilisest vastutusest, kuid harva ametnike vastutusest. Ma ei suuda meenutada ühegi tippametniku tagasiastumist või vallandamist seetõttu, et talle alluv ametkond oma tööga hakkama ei saanud. Ainult kriminaalasjaga saab ametnikke kohalt kangutada. Pole ju vahet, kas ametnik on ebakompetentne, laisk või raiskaja – sellise inimese koht ei ole avalikus sektoris.

Raiskamise eest maanteeametis kolgiti meedias eelkõige minister Partsi, aga kantsler Marika Priske püsib oma kohal nagu vankumatu tinasõdur. Eesti Vabariigi seaduse järgi aga juhib just kantsler ministeeriumi struktuuriüksuste tööd, koordineerib ministeeriumi valitsemisalas olevate riigiasutuste tegevust ja korraldab ministeeriumi asjaajamist.

Paljukiidetud e-riigi üleehitamiseks on aastate jooksul kulunud sadu miljoneid eurosid ja nüüd tuleb välja, et ametkondade andmebaasid on jäetud ühildamata. Seetõttu kulutab erasektor aastas lisaks kümneid miljoneid eurosid. Kes selle koordineerimatusest tingitud raiskamise eest vastutab?

Kuidas vastutavad selle komisjoni liikmed, kes valisid EKA uue hoone jaoks projekti, mis oli vastuolus detailplaneeringuga ja kehtivate kokkulepetega ning kelle valeotsuse tõttu seda hoonet nüüd pole? Kes valisid ERMi jaoks ehitus- ja halduskulude mõistes ilmselgelt (väga pikk ja madal hoone) ülikalli projekti? Miks eksisteerib ikka veel Muuseumiehituse Sihtasutus? Kumu sai valmis aastal 2005 ja veel 2011. aasta sügisel said seitse (praegu kolm) poliitikut ja ametnikku selle nõukogust palka. Kas need seitse poliitikut-ametnikku vastutavad selle eest, et Kumu halduskulud on projekteerimis- ja ehitusvigade tõttu planeeritust oluliselt suuremad?

Õnneks on meil siiski ka ametnikke, kes tunnetavad vastutuse olemust ja on püüdnud meid sellel teemal valgustada. Paar tsitaati Tea Varraku artiklist «Tõsise töö eest tõsine palk» (EPL, 27.10.2007): «Avalik teenistuja ei ole tänapäeval paberitäitja, vaid eelkõige kiire kohaneja ja reageerija»; «Ministeeriumides tehakse tööd, mis nõuab kõrgemat kvalifikatsiooni, ning tehtud otsustega kaasneb ka suur vastutus».

Varrak oli rahandusministeeriumi kantsler aastatel 2006–2011 (rahandusministeeriumile allub ka statistikaamet). Tema otsesel juhtimisel valmistati ette kaks valeks osutunud riigieelarvet aastateks 2008 ja 2009.
Kui eksimisega 2008. aasta olukorra ennustamisel võib veel leppida, siis 2008. aasta lõpuks pidid ju häiresignaalid majandusest olema statistikaameti kaudu ka rahandusministeeriumisse jõudnud. 2009. aasta eelarvega oleks tulnud «kiiresti kohaneda ja reageerida», kuid seda ei tehtud. Loomulikult oli selles oma roll ka toonasel sotsist rahandusministril Ivari Padaril, kuid kantslerist pidi ju sõltuma, millised andmed ministri lauale jõudsid. Nii ränkade möödapanekute eest oleks erasektoris tippjuht kohe vallandatud. Varrak aga jätkas kantslerina kuni ametiaja lõpuni ja asus siis «väga vajalikule ametikohale», TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuse direktoriks.

Ma ei arva, et kõik ametnikud on halvad. Neid on lihtsalt liiga palju! Kuna hädavajalikke tegevusi kõigile ei jätku, on paljude peaeesmärk ainult oma ametile õigustust tekitada, et pääseda tööst erasektoris. Erasektoris tuleb ju kõigil – omanikust lihttööliseni – päriselt oma rahakoti ja töökohaga vastutada. Avalikus sektoris on aga ainult poliitiline ja kriminaalvastutus ning vaid viimasega võidakse tulla su isikliku rahakoti kallale. Parimal juhul nõutakse tagasi ebaseaduslik tulu, kuid mitte valeotsustest või tegematajätmistest tekkinud kahju.

See on tekitanud olukorra, kus ametnike huvid ei ühti sageli ei riigi ega kodanike huvidega. Tüüpiline näide on päästjate vähendamine olukorras, kus eelmisel aastal suurenes avalikus sektoris hõivatute arv 1600 inimese võrra (statistikaameti andmetel). Tahaks teada, kes on need päästjatest hädavajalikumad ametnikud.

Pärast 20. märtsi artiklit Postimehes lootsin väga, et näiteks Rainer Kattel või Raul Eamets tõestavad avalikult, et ma saan ühiskonna toimimisest väga valesti aru. Mul on ju ainult EPA metsamajanduslik haridus. Et kuidas on võimalik kõrghariduse «stabiilselt kasvava rahastatusega» (R. Eamets, Tartu Postimees, 20.04.12) tagada riigi jätkusuutlik areng, kui umbes pooled ülikoolilõpetajad asuvad tööle avalikku sektorisse? Et kuidas parandab «avalikes huvides laenamine» (R. Kattel, Maaleht, 15.12.2011) riigi jätkusuutlikkust, kui eelnevalt ei viida läbi struktuurireforme, mis kaotaksid ebavajalikud kulud?

Lootsin, et Eiki Nestor ja Kadri Simson tõestavad avalikult, et sotsialism Eestis nende juhtimisel on võimalik, vaatamata sellele et igal pool mujal on see läbi kukkunud (st on põhinenud laenurahal). Lootsin, et presidendi kantselei selgitab, miks erasektori parimad töötajad ei kvalifitseeru riigi teenetemärkide saajateks.

Loomulikult pole neil selleks juriidilist kohustust, kuid ühena maksumaksjatest on mul õigus ­oodata neilt vastuseid.

Jaak Nigul on OÜ Tarmeko KV juhatuse liige.

Kommentaarid (4)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles