Uuring: õpetajad pole valmis soolist ebavõrdsust vähendama

Merike Teder
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poistel ja tüdrukutel on sarnasusi rohkem kui erinevusi, seetõttu ei tasu neid ainuüksi soorollide järgi jagada.
Poistel ja tüdrukutel on sarnasusi rohkem kui erinevusi, seetõttu ei tasu neid ainuüksi soorollide järgi jagada. Foto: SCANPIX

Õpetajad märkavad küll soolist ebavõrdsust, kuid ei pea seda probleemiks ega ole valmis ise selle väljajuurimisega tegelema, sest ei tunne selleks ühiskonna survet, selgus uurimusest Eesti õpetajate ja haridustöötajate valmisolekust sootundlikuks õpetamiseks ja kasvatamiseks.

Õpetajad tunnistavad lünka oma teadmistes ja arusaamades, kuid selle takistusena näevad peamiselt ühiskondlikult tunnetatud vajaduse puudumist; laialt levinud arvamust, et teema pole oluline, aga ka seda, et soolise võrdõiguslikkuse eesmärgid on arusaamatud ja vähe lahti kirjutatud. Iga teine õpetaja leiab, et tal on sooaspektide arvestamiseks tarvis õppevahendeid, paljud soovivad koolitusi (44 portsenti), juhendeid (39 protsenti), motiveerimist (28 protsenti).

«Minu jaoks oli üllatav, et me ei võta väga tõsiselt asju, milles me oleme kokku leppinud,» ütles uuringu läbiviija, soolise võrdõiguslikkuse ekspert Ülle-Marike Papp. «Õpetajad ütlesid, et nad ei tegele sooprobleemidega seetõttu, et ühiskonnas puudub selleks arusaam. Siinkohal tuleks õpetajate staatust tõsta ja teha neile selgeks, et nemad ongi selles mõttes olulisel kohal – nendest sõltub paljuski, kas meie ühiskond muutub kaasaegsemaks või me jääme ikka eelmisse sajandisse.»

«Me ei taha tegeleda probleemidega, sest me ilmselt ei tea paljut. Elame nagu kinnises maailmas, ehkki mujal on 30 aastat soouuringud olnud väga olulisel kohal ja uuritud, kuidas maskuliinsust konstrueeritakse ja milleni see viib. Me räägime vägivallast koolis, aga ei räägi, millest see tuleb,» imestas ekspert.

Nii näitas küsitlus iga teise vastaja veendumust, et poisid vajavad rohkem aktiivseid õpetamismeetodeid kui tüdrukud, uskudes, et see ühtlasi vähendaks nende suuremat väljalangemist koolis. Ligi 36 protsenti õpetajatest arvas, et selleks oleks kooli vaja rohkem meesõpetajaid.

Ometigi on rahvusvaheliselt tehtud arvukad haridusalased uuringud järeldanud, et pole olemas poistele või tüdrukutele omasemat õpetamisviisi, vaid tulemusi parandavad meetodid, mis on huvitavad nii poistele kui tüdrukutele.

Papp ei pidanud õigeks ka suhtumist, et meesõpetajad koolides päästaks olukorra. «Õpetaja soost ei sõltu õpetamise kvaliteet. Ükski õpetaja ei hakka olema poistele asendusisa, neid ei võeta ka poiste endi poolt rollimudeliks, vaid need kehtestatakse poiste endi hulgas. Täiskasvanud ei ole noortele eeskujuks!»

Samuti tunnistavad õpilased ise, et nad ei saa koolist koostööoskust. «Maailm muutub üha kirjumaks, väga erinevate vaatenurkade koostöö aitab aga probleeme lahendada. See on oluline koht, miks kool ei tohiks tugevdada piirjoont poiste-tüdrukute vahel,» selgitas Papp.

«Sugu on väga oluline kategooria, see pole ainult inimese külge kuuluv tunnus, vaid soosüsteem, mis ühiskonnas määrab ära, mismoodi inimese elutee kulgeb, millise hariduse ta valib. Me ei saa rääkida vabast tahtest - ühiskonna hoiakud määravad väga palju ette, milline amet sobib tüdrukutele ja mis poistele. Reklaamikampaania seda ei muuda, see peab olema sihipärane ja pikaajaline töö. Küll aga muudab väitlus, müütide kummutamine,» selgitas ta.

Papp ütles, et ega pedagoogi saa selles süüdistada. «Õpetaja on üksi jäänud, õpetaja ei tunne end süüdi, sest ühiskond ei oota neilt seda.»

Papp arvas, et ärisektor on rahvusvahelistest kogemustest õppuse võtmises koolidest-lasteaedadest ees. Ta tõi näite, et kui veel mõni aeg tagasi oli Tallinna kaubamaja lasteosakonnas üks pool roosa ja teine sinine, nii et mitte ükski poiss ei julenud roosale poolele minna kasvõi õele kingitust ostma, siis nüüd on asjad paigutatud läbisegi.

Esimeseks sammuks müütide murdmise teel ongi panna õpetaja mõistma, et soorollide puhul me ei räägi mitte bioloogilistest tunnustest vaid ühiskonna konstrueeritud rollidest. «Siis saavad nad aru küll ja asi muutub neilegi huvitavaks.»

Sugu annab geenid?

Ülle-Marike Papp ütles, et kõige enam paistab sooline ebavõrdsus tegelikult silma tööturul. Soost lähtudes käitutakse meiega aga erinevalt juba sünnihetkest saadik, alates riietusest kuni selleni, kui palju imikuga räägitakse, milliseid omadusi temas positiivseks pidama hakatakse ning mida ei lubata.

«Arvamus, et loodus annab meile kaasa geene pudrukeetmiseks või juhtimiseks, on väga levinud,» sõnas Papp.

«Koolis väljendub see samuti peaaegu kõiges – õpiedukuses, kuidas õpilasi koheldakse, milline on kooli enda sooline koosseis,» loetles Papp. «Poisid saavad palju rohkem ressurssi, neile antakse palju rohkem andeks, nende identiteeti ja enesekindlust rõhutatakse. Tüdrukutesse suhtutakse kui tolerantsesse gruppi.»

Ometi on kool ja lasteaed kaks ainsat kohta, kus inimeste võrdsust saab teadlikult kasvatada ning aastasadade jooksul kujunenud müüte välja harjutada.

«Kõige tähtsam on märgata, sest me peame seda ümbritsevat elu väga normaalseks, seda ainult talupojamõistusega võtta ei saa, on vaja tarkust, uuringuid. Kui kurdame, et haridusel ja õpetajaskonnal pole eriti kõrget staatust, siis see tuleneb sellest, et Eesti riigi ajal ei ole neid probleeme sügavuti uuritud,» leidis ta.

Põhiprobleemiks pidas Papp poiste ja tüdrukute pidevat vastandamist. «Me räägime kogu aeg poiste ja tüdrukute erinevustest, tegelikult on neil sarnasusi kõvasti rohkem. Kõige suurem müüt on see, et loodus on soorollid meile kaasa andnud, kuigi on ju teada, et kui jätta laps looduse rüppe, siis tast inimest kunagi ei saa,» sõnas Papp. «Loomulikult on inimesed erinevad, aga suuremad erinevused on soogruppide sees, mitte nende vahel.»

Papp tõi esile, et ka mängude ja mänguasjade jagunemine väga silmatorkavalt poiste omadeks (koletised-ämblikmehed) ja tüdrukute omadeks (nukud-riided) surub lapsed üsna kindlatesse raamidesse, kuigi on igasuguseid poisse – on luuletajaid, õrnahingelisi, loodusearmastajaid ja sõprusest pidavaid, samuti tüdrukuid on lärmakaid, julgeid,» rääkis

Ehkki keegi pole otseselt lahti kirjutanud, mida tähendab «tõeline mees», kuid üldlevinud arusaam on tavaliselt, et mees peab olema julge, vapper, edule orienteeritud, raskelt raha teeniv, tüdruk seevastu leebe, kaunis ja kena.

Järgmise sammuna koostatakse Euroopa Sotsiaalfondi projekti «Kas õpilased või poisid ja tüdrukud?» raames õpetajatele juhend, kuidas mõttemallidest vabaneda, iseennast analüüsida ja seejärel oma koolis sootundliku õpetusega alustada. Õpetajate teadlikkuse suurendamiseks kavatsetakse soorollide teemad integreerida ka õpetajakoolitusse.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles