1980. ja 1990. aastate vahetusel ilmus Soome ajaviiteajakirjadesse uus portreteeritavate tüüp – homoseksuaalne paar, eelkõige meespaar. Need olid lihtsad, inimlikud lood tavaliselt õnnetu lõpuga armastusest. Õnnetu lõpp seisnes selles, et üks meestest oli aidsi surnud või suremas, teine aga põetas oma armastatut läbi kogu pika närbumise ning oli lõpuks ise samuti HI-viirusega nakatunud.
Aastatega pilt muutus. Haletsevate probleemlugude (mis samal ajal kinnistasid pilti homodest kui aidsi peamistest «maaletoojatest» ja levitajatest) asemel hakkasid meedias üha enam tooni andma homoseksuaalsusega seotud (sub)kultuurilised nähtused: paraadid, peod, klubid, legendaarse kunstniku Tom of Finlandi teosed jne. Homoseksuaalsus muutus salongikõlblikuks, kuigi sellest ei räägitud avalikult, kui inimene ise seda ei soovinud.
Poolehoid mõne aastaga
Tasahilju sai seksuaalvähemustest argine teema meedias nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses. Näiteks on Helsingi linnaraamatukogu kokku pannud isegi vastavasisulise kirjanduse nimekirja koondnimetuse all «Uhkus ja eelarvamused». See sisaldab mitukümmend teost alates homoseksuaalsuse ajaloost ja antropoloogiast kuni koomiksite ja ilukirjanduseni.
Vastavalt sellele hakkas muutuma ka rahva suhtumine homoseksuaalide õigustesse, mh homoabieludesse. 2006. aastal pooldas homode abiellumisõigust 45 protsenti Soome elanikest, 2010. aastal juba 54 protsenti.
Homoseksuaalide käsitlemine meedias on Soomes järginud selget jada. Sama protsessi on läbi teinud ka 1990. alguses Soome saabunud Somaalia põgenikud. Ka neid kujutati meedias algul kas rõhutatult neutraalselt või sellesama haletseva mõistvusega, kuid enamjaolt siiski probleemlugude tegelastena: küll dokumentideta piiriületajatena, küll konfliktide tõttu kohalike elanikega.
Aastatega tekkisid püüdlused mõista, avada tulijate mõttelaadi ja kultuuri. Nüüd on olukord jõudnud nii kaugele, et nii Somaaliast pärit põgenike järglased kui ka teised etnilised vähemused figureerivad ka läbinisti argistes lugudes, näiteks noorte vaba aja veetmisest või koolilõpupidudest kõnelevates artiklites.
Vähemused osana meist
See kõik tuli meelde, kui lugesin hiljuti avaldatud meediamonitooringu «Teiste sõnadega» tulemusi ja nende vastukajasid Eesti meedias. Veel 2000. aastal jõudis Sari Pietikäinen oma doktoritöös Soome meediat monitoorides üsna samadele järeldustele nagu meie monitoorijad praegu: vähemused (Pietikäinen uuris küll ainult etniliste vähemuste kujutamist) esinevad meedias küllaltki vähe ja siis ka pigem kas ametkondlikus või probleemses võtmes. Nende endi käest aga suurt midagi ei küsita.
«Keskendumine hulgale, muutustele ja probleemidele loob etnilistest vähemustest pildi kui probleemide allikast,» nentis Pietikäinen.
Raske öelda, kui palju mõjutas Soomes olukorda üks konkreetne doktoritöö, aga viimase 12 aasta jooksul võib igasuguste vähemuste kujutamisel Soome meedias kasvavalt täheldada toimetuste selget ning otsustavat rolli. Selle keskmes on mõte, et demoniseerimise vältimiseks tuleb vähemusi käsitleda võimalikult erapooletult ning erinevates ajakirjanduslikes žanrites.
Probleemlood ning ametkondlik statistika vähemuste määrast ei ole kuhugi kadunud, aga samas elavad romad, venelased, Somaalia rahvad, kurdid, homod, puuetega inimesed jt meedia vahendusel portreteeritavad oma igapäevast elu. Mitte meie keskel, vaid osana meist. Sellist teadlikku suunavalikut oleks vaja ka Eestis.
----------------------------------------------------------------------------------------
Seksuaalne võrdõiguslikkus Soomes
Seksuaalvähemuste võrdsete õiguste eest seismise ajalugu on Soome lahe põhjakaldal suhteliselt pikk: MTÜ Seksuaalinen tasavertaisuus ehk SETA moodustati juba 1974. aastal.
Selle esimees on olnud muu hulgas endine Soome president Tarja Halonen. Ühendusel on olnud keskne roll Soome seksuaalvähemuste positsiooni võrdsustumisel heteroseksuaalsete kodanikega.
Üks selle töövõitudest on muu hulgas homoseksuaalsuse eemaldamine haiguste nimekirjast 1981. aastal. Samas ei ole SETA soov saavutada samasooliste paaride abiellumis- ja adopteerimisõigus Soome ühiskonnas veel sama laia kõlapinda leidnud.
Ükskõik mida arvata samasooliste adopteerimisõigusest, SETA tegevusele on alus endiselt olemas ka vähem vastuolulistes küsimustes. Veel kümme aastat tagasi oli Soome ajakirjanduses põhjust avaldada uudiseid pealkirjadega «Homoseksuaalide diskrimineerimine on Soome töökollektiivides tavaline». Viimastel aastatel on aga homoseksuaalsuse vastased seisukohad avalikus ruumis lisandunud väikeste, kuid häälekate poliitiliste ning religioossete vähemuste tõttu: luterliku kiriku kõige konservatiivsem tiib ja kristlike demokraatide ning Põlissoomlaste parteid.
Samas on lisandunud ka võrdseid õigusi sama häälekalt kaitsvate kodanike hulk. Riik aga suhtub homodesse selgelt –nad on täpselt samasugused inimesed ning kodanikud nagu kõik teisedki.
Artikkel ilmus 30. mail Erinevus rikastab programmi raames TTÜ õiguse instituudi väljaandes Ajaleht.