Ajast, mil MTÜ Jeeriko lõpetas oma tegutsemise, lõppes ka naiste varjupaiga teenuse osutamine Lääne-Virumaal, kuid vajadus selle järele on olemas.
Pelgupaigad jäävad kodust kaugele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rakvere linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Lea Kivipõld ütles, et ühel kuul võib ette tulla mitu juhtumit – sagedamini pöördutakse pühade ajal –, aga siis võib olla paar kuud, mil sellise abi vajadust pole.
Ta selgitas, et mõnedel juhtudel paigutatakse naine koos lastega kriisituppa, aga korraldatakse ka nii, et naine läheb mõnda kaugemasse varjupaika.
“Üldiselt oleks hea, kui varjupaik oleks kohapeal olemas, sest naine peab siiski oma igapäevast elu jätkama ning kas või tööl käia ning lapsi kooli saata on raske, kui ollakse kaugemal,” ütles Kivipõld.
Sotsiaalosakonna juhataja lisas, et kui politsei peretüli käigus kannatada saanud naise öösel kodust ära viib, siis ei piisa naisele kriisitoast, vaid ta vajab ka psühholoogilist abi ja nõustamist.
“Näiteks Austrias on see probleem väga hästi lahendatud: kui politsei tuleb perevägivalla pärast välja, siis ei pea kodust ära minema mitte ohver, vaid vägivallatseja. Politsei annab talle 15 minutit aega asjade pakkimiseks ja ta ei tohi teatud aja jooksul kodu lähedalegi tulla, isegi juhul, kui korter kuulub ainult talle. Ka naisel ei ole lubatud mitte mingil tingimusel selle aja jooksul meest sisse lasta, vastasel korral saavad mõlemad karistada. Naine saab ka põhjalikku nõustamist, kuidas lahutada ja oma elu pärast seda korraldada. Ja ka vägivaldne mees saab teraapiat,” tõi Kivipõld näiteks ühe toimiva lahenduse.
Sotsiaalosakonna juhataja arvates peaks maakonnas siiski olema turvakodu ning omavalitsused tasuksid teenuste eest.
“Initsiatiiv võiks tulla omavalitsuste liidult, sest vallal üksi oleks niisugust asutust ülal pidada väga kallis, kuna teenust kasutatakse suhteliselt harva,” lisas ta.
Praegu, vähemalt kodulehe järgi, tegeleb naiste varjupaiga teenusega Rakveres MTÜ Sotsiaalagentuur, mille anonüümseks jääda sooviv juhatuse liige naiste varjupaigast veel pikemalt rääkida ei soovinud, kuna ruumid ei ole lõplikult valmis. Sotsiaalagentuur nõustatab abi otsivaid naisi ning suunab nad vajadusel Tallinnasse, Tartusse või Pärnusse.
Ida-Virumaa naiste tugikeskuse-varjupaiga projektijuhi Ene Eha Urbala sõnul on mõned Lääne-Virumaa päritolu naised nende keskusesse jõudnud, kuid eraldi arvestust ei peeta, sest naiste varjupaigas on suur rõhk anonüümsusel. Ta lisas, et näiteks tavalisele konsultatsioonile Lääne-Viru naised eriti ei tule, kuna tee on pikk ning raha vähe. “Aga kui on varjupaika vaja, siis nad jõuavad siia.”
Alati on pöördumise põhjuseks vägivaldne mees. “Vägivald võib olla füüsiline, vaimne, aga ka seksuaalne,” nimetas Urbala pöördumise põhjuseid. Tugikeskuses abistavad naisi sotsiaaltöötajad, kes neid vastavalt vajadusele edasist abi saama suunavad. Pakutakse juriidilist, psühholoogilist ja võlanõustamist.
On ka niisuguseid abiotsijaid, kes hiljem jälle oma meeste juurde tagasi lähevad. “Meil on levinud stereotüüp, et mis siis, et peksab naist, aga lastele on hea isa. Kuid armidele, mis jäävad laste hinge kogu eluks, ei mõelda,” kõneles Urbala kahetsusega.
Kõik naiste varjupaigad üle Eesti on mittetulundusühingud, loodud naiste heast tahtest. Tegevust toetab riik hasartmängumaksu nõukogu kaudu, kuhu varjupaikade töötajad projekte kirjutavad.
“Koostöös sotsiaalministeeriumiga proovitakse tugikeskustele saada riigi rahastus. Ilmselt järgmine aasta veel ei saa, aga loodame ülejärgmisele aastale,” rääkis Urbala, et riigi toetus on vajalik, sest omavalitsusedki on rahahädas.
Lisaks arvas Ene Eha Urbala, et kohalikud omavalitsused ei taga piisavat anonüümsust, kuna neil on teenuste tasumisel vaja inimeste andmeid, kinnitamaks, et abistatav on nende piirkonna elanik.
Et Lääne-Virumaale uuesti naiste tugikeskus loodaks, on Urbala hinnangul vaja tegusaid südamega naisi, kes selle ette võtaks. Samas leidis ta, et praegu ei oleks varjupaiga loomine mõistlik, kuna majanduslikult on keeruline hakkama saada. Aga ta loodab, et mõne aasta pärast hakkab riik nende tegevust toetama, et tugikeskuse saaks luua igasse maakonda.
Info
Eesti Naiste Varjupaikade Liit koondab üle Eesti kümme naiste varjupaika, kus pakutakse psühholoogilist nõustamist ja tuge koduvägivalla all kannatavatele naistele.
2011. aastal pöördus Eestis naiste varjupaikade poole 1175 naist, Ida-Virumaal 84 naist, kellest kuus elasid varjupaigas pikemat aega.
84st Ida-Virumaa tugikeskusesse pöördunust 58 olid tundnud füüsilist vägivalda, vaimset 60.
1492 on üle-eestiline tugitelefon, mis vastab iga päev kella 10–18.