/nginx/o/2017/06/01/6734861t1hb901.jpg)
LASTE HÄÄLT on ühiskonnas vähe kuulda. Eriti vähe teame sellest, kuidas elavad asendushooldusel olevad lapsed, millest nad mõtlevad ja unistavad. Värske laste ombudsmani tellitud ja poliitikauuringute keskuse Praxis tehtud uuringu tulemused tõid esile, et täiskasvanutena usume end sageli teadvat, mis on lapsele parim, ning tegutseme enda arvamust aluseks võttes. Kuid selleks, et mõista, mis on lapsele parim, tuleb teda kaasata ja kuulata.
Vahel on kuulata eriti keeruline. Kuidas teha nii, et laps julgeks rääkida? See on asendushoolduse edasise arendamise võtmeküsimus.
Mind ajendas kirjutama lastekaitsepäeval rahvusringhäälingu uudisteportaalis avaldatud Triin Lumi artikkel «Turva vajavad lapsed muutuvad üha enam postipakkideks».
Autori meelest muudab Eestis järgitav põhimõte, mille kohaselt püütakse lapsevanemate hooldusõigust säilitada viimse võimaluseni, asenduskodus elavad lapsed justkui postipakkideks ning nad jäävad isikutena tagaplaanile. Et arutelu oleks mitmekülgsem, lisan oma mõtted.
Tõepoolest on Eestis asenduskodus kasvavate laste osakaal hooldusperes elavate arvuga võrreldes suur: 2010. aastal oli asenduskodus 1215 last, hooldusperes aga 337.
Võime küsida, miks on erinevus nii suur. Samas ei olegi see kõige tähtsam. Esmapilgul näib, et hooldusperes kasvamine on lapse- ja perekesksem, sest pakub võimaluse elada nii-öelda päris perekonnas. Sedagi ei saa me kindlalt väita. Eestis napib uuringuid ühe või teise hooldusvormi tõhususe kohta, üksikjuhtumeid on nii- ja naasuguseid ning ebaõnnestumisi tuleb ette mõlemal puhul.
Üks suur erinevus siiski on: kui hooldusperel on üldjuhul võimalik valida, milline laps sinna elama tuleb, siis asenduskodu seda teha ei saa.
Olen nõus, et asenduskodu ei ole mitte igale lapsele kasvamiseks parim paik. Kuid seal on koos hulk väga erinevate vajadustega lapsi ja palju oma tööd südamega tegevaid täiskasvanuid. Asenduskodude ja hooldusperede vastandamine on solvav mõlemale.
Asendushooldusega seonduv vajab laiapõhjalist ja kompleksset käsitlust. Suurimad probleemid on sügaval peidus: me kas ei taha või ei oska neid märgata või on nende lahendamine liialt kulukas.
Üha enam tuleb tõesti ette seda, et vanematelt ei võeta vanemlikke õigusi ära, vaid piiratakse oma lapse kasvatamise õigust. Selline otsus võib osutada lapsele karuteene, sest juriidiliselt on ta oma vanematega seotud, kuigi nonde vanemlikkuse potentsiaal on olematu. Nii ei saa last lapsendada või kujuneb see keeruliseks.
Miks aga vanemlikke õigusi üha vähem ära võetakse? Selles väljenduvad nii seadusandja tahe kui praegu valitsevad põhimõtted.
Igal lapsel on õigus kasvada oma päritoluperekonnas. Lastekaitse peaks keskenduma hoopis sellele, miks paljud pered ei saa, ei taha ja ei jõua.
Tänapäevased arusaamad parimast kasvukeskkonnast väärtustavad lapse kasvamist perekonnas koos bioloogiliste vanematega. Ka Eesti põhiseadus tunnustab perekonna olulisust lapse kasvatamisel: vanematele ei anta mitte ainult õigus, vaid ka kohustus oma lapsi kasvatada. Teisalt mainitakse põhiseaduses rohkem kui ühel korral riigi kohustust perekonda laste kasvatamisel aidata. Seega on õigus nõuda riigilt lastekaitse korraldamist.
Meil on laste kaitse ja sotsiaaltöö pandud ülesandeks omavalitsustele, ent sellekohased seadused on deklaratiivsed ja ajale jalgu jäänud.
Näiteks pole seal piisavalt reguleeritud lapse ja vanema suhte toetamist ja säilitamist sotsiaalteenuste kaudu ning vanemate kaasamist kasvatus- ja otsustusprotsessidesse. Samuti on omavalitsused oma võimekuselt erinevad ning lastele ja peredele mõeldud sotsiaalteenused on eri määral kättesaadavad.
Muu maailma kogemused kinnitavad, et pikaajaline hooldusasutuses viibimine on lapse arengule kahjulik. Peamiselt seetõttu, et ta ei koge seal lähedasi suhteid täiskasvanutega. Tunnetel põhinevate suhete puudumine lapsepõlves annab endast märku isegi aastakümneid hiljem. Ideaalvariandis peaks laps olema asendushooldusel nii kaua kui vaja ja nii vähe kui võimalik.
Püüame seda põhimõtet Põhjamaadelt ja Lääne-Euroopa riikidelt üle võtta. Näiteks Norras on laps asendushooldusel keskmiselt neli kuud. Kui aga Eestis laps perekonnast eraldatakse ja asendushooldusse paigutatakse, jääb ta sinna suure tõenäosusega iseseisva elutee alguseni. Üks põhjus on sotsiaalteenuste nappus, millest ka eespool juttu oli.
Et laps viibiks asendushooldusel ainult nii kaua kui hädavajalik, tuleks probleeme võimalikult vara märgata ja sekkuda.
TEISALT, NII NAGU ühiskond nõuab täiskasvanult üha paremaid lapsekasvatusoskusi, on suurenenud vajadus professionaalse asendushoolduse järele. Et pakkuda lähedasi ja hoolivaid suhteid, ei pea täiskasvanu olema lapsele tingimata kasuema või kasuisa. Ta peab olemas olema ning teadvustama oma suhet ja tegevust lapsega (ja tema perekonnaga).
Keskne küsimus on siin, kas ja kuivõrd kaasata lapse perekonda. Selleks tuleb last kuulata. Minu asenduskodutöö kogemused ütlevad, et laps vajab suhtlust oma vanematega.
Lisaks sellele, et paljud uuringud tõdevad asendushooldusel olnud noorte toimetulekuraskusi ühiskonnas, räägivad need ka sellest, et olgu pere ja vanemad millised tahes, laps vajab oma päritoluperekonda. Isegi siis, kui seal on last traumeeritud, armastab ta oma vanemaid. Lapsel on oma lähedaste suhtes peaaegu piiritu andestamisvõime. Seetõttu tuleb teda aidata tema enda pere kontekstis.
Nõukogude ühiskonnast kanname endaga kaasas mustvalget maailmavaadet, arvame end teadvat, mis on õige ja mis vale, ning usume, et igaüks on oma õnne sepp.
Ühiskonnas nõrgemal positsioonil olevat inimest ei tohi kõrvale tõugata, vaid teda tuleb kaasata ja temasse sallivalt suhtuda. Peame muutma hoiakuid lapse suhtes ja võtma teda kui võrdväärset partnerit. Laps ei vaja üldjuhul kaitset oma perekonna eest, vaid eelarvamuste ja stereotüüpsete hoiakute eest.
Kuulakem last, siis saame vastused! Päriselt ka.