Eesti süstivate narkomaanide arv ei kasva, aga ka ei vähene. Ainuke võimalus probleemi lahendamiseks on ennetustöö, et uusi süstijaid peale ei tuleks. Vanad tarvitajad aga surevad ära.
Politsei otsib narkovõitluseks uut relva
15. juuni 2012, 00:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tavalised köögiriistad,» viipab kohtuekspertiisi instituudi asedirektor Ivar Prits riiulitele. Seal on mõned noad ja noateritajad, Fiskarsi saag, kindad, natuke pudi-padi. Nurgas plastkorvis on vereplekilised riided, keset ruumi kaks suurt metallist lauda, kummalgi täksitud ja verekorbased puupakud. «Arst paneb saagides puutüki kaela või jala alla, et saag vastu metall-lauda ei kraabiks,» selgitab Prits asjalikult. Oleme kohtuekspertiisi instituudi lahkamisruumides. Õhus hõljub kerge laibahõng ...
Eelmisel aastal tuvastati Eestis 133 narkosurma, kõik kadunukesed käisid läbi kohtuekspertiisi instituudi töölaudadelt, enamik just Tallinnas Mustamäel asuvast laborist. Narkomaani teekond siin on lihtne. Kõigepealt lahkamistuba. Kui proovid võetud – uriin, veri, maksatükid, koetükid –, liiguvad need kolm korrust kõrgemale toksikoloogiasse. Seal eraldatakse «bioloogilisest materjalist» narkoained. Järgmise sammuna tehakse kindlaks, mis ainetega tegu, ja lõpuks saabki surma põhjuse kirja.
Instituudi keemiaosakonna juhataja Aime Riikoja näitab külalistele suurt kaustikut, kus proovid ridahaaval kirjas. Märgistus «E» näitab, et tegu on elavalt võetud prooviga, «S», et surnult. Sellel nädalal on kaks «S-i». «Vahel on ka nii, et analüüsime veel elava inimese proove narkojoobe tuvastamiseks, kui alumiselt korruselt tulevad analüüsimiseks sama inimese uued proovid, seekord juba tähistusega «surnud»,» räägib Riikoja.
Kuni 20 000 süstijat
Keegi ei tea täpselt, kui palju on Eestis narkomaane, ja keegi ei tea ka seda, kui palju neist süstib. Uimastiseire keskuse juhataja Ave Talu ütleb, et meil on umbes 14 000 süstivat narkomaani. Mõnikord aga mainitakse arvu 15 000, vahel lausa ligi 20 000.
Süstijate lemmikaine on fentanüül (tarvitatakse Eestis massiliselt) ja 3-metüülfentanüül (tarvitatakse peaaegu ainult Eestis), peale võtavad nad ka amfetamiini, metadooni ja veel üht koma teist.
Teise suure grupi mainitud 15 000- või 20 000-pealise süstijate armee kõrval moodustavad kõik ülejäänud. Kooliõpilaste seas on näiteks kõige populaarsem kanep, natuke maad edasi tulevad korgijoogi ja kokaiini tarvitajad.
Süstijate ja «teiste» teed enamasti ei ristu. Eestis on tõsiseim probleem just süstijad. Fentanüül on ju väga kange, palju kangem ja palju kiiremini sõltuvust tekitav kui näiteks heroiin, fentanüülisõltuvusest vabanemine on sama hästi kui lootusetu.
Maailmas on muuseas veel ainult kaks riiki – Venemaa ja USA –, kus fentanüüli tarvitatakse rohkem. Ent kumbki ei saa Eestile ligilähedalegi. Ammugi ei suuda meiega võistelda Läti, Leedu või Soome.
Tallinna tänavatel käib aga äge kaubandus. Fentanüülidoos maksab 25 eurot. Teeme väikese tehte: 25 eurot doos, 15 000 tarvitajat, 365 päeva aastas, kokku saame 140 miljonit eurot. See pole küll teaduslik arvutus, kuid annab aimu probleemi mõõtmetest. Kust see raha tuleb?
«Enamasti varastades,» ütleb Põhja prefektuuri narkotalituse juht Kaido Kõplas. «Ma ei saa öelda, et see on ainus põhjus, aga näiteks eelmise aasta aprillis, kui suutsime fentanüüli Eestisse toomise korraks kinni panna, vähenesid ka vargused.»
Tänavalt põranda alla
Ei saa öelda, et narkovastane võitlus oleks Eestis ummikusse jõudnud, kuid seisak on küll. Ühest küljest. Kümmekonna aasta tagune seis, kui narkootikume pakuti politseinikele avalikult müüa, on murtud. Tänavad on puhtamad ning kaubandus ja tarvitamine on liikunud põranda alla.
Eesti pinnal toimunud suurem narkotootmine on maha surutud, nüüd tulevad põhiained piiri tagant. Politsei on suutnud kohtusse viia ja ära tõestada päris paljude tõsiste tegijate süüasjad.
Kõplas toob siin märgilise tähtsusega näiteks eelmisel aastal viieks aastaks vangi mõistetud, narkoäriga miljoneid kroone kokku ajanud Artur Bõstrika. See juhtum on oluline sellepärast, et Bõstrika juurest narkoaineid ei leitudki, tema osalus ja juhiroll räpases äris suudeti tõestada teiste võtetega. Kokkuvõttes: politsei on muutunud narkoasjades profimaks.
Mündil on aga ka teine külg. Narkomaanide arv on viimastel aastatel küll stabiliseerunud, kuid vähenemist ei paista. Diileritega on sama – kui keegi ka kinni kukub, tulevad uued kohe asemele.
Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Priit Pärkna räägib, et nad on viimasel ajal suhelnud naaberriikide paljude kolleegidega just selleks, et otsida uusi mõtteid, ideid ja kogemusi, kuidas Eestis edasi minna. Paar nädalat tagasi käisid Tallinnas näiteks Stockholmi narkopolitseinikud. Võib öelda, et Eesti ja Rootsi politsei töö erinevad nagu öö ja päev, sest meetodid, vahendid ja eesmärgid on erinevad.
Esiteks töötab Rootsi politsei n-ö alt üles. Erariietes politseinikud käivad mööda tänavaid ja otsivad tarvitajaid. Kui leiavad ühe, siis võtavad ta elu üksipulgi lahti. Otsivad mobiiltelefonist kontaktid, käivad kodus, koolis, räägivad sõpradega. Politseiüksuse koosseisus on sotsiaaltöötaja – Eestis seda pole. Eelkõige proovitakse just tarvitajale aru pähe panna. Küll karistades, küll hirmutades, küll taastusravi pakkudes.
«Meil, vähemalt noorte seas, süstivate narkomaanide probleemi pole,» kirjeldabki olukorda Stockholmi politsei narkoüksuse juht Thomas Lundqvist. See tähendab, et süstlaorje on muidugi ka seal, aga pigem vanemate seas.
Eestis käivad asjad teist moodi. Eesti politsei töötab «ülalt alla». Karm tõde, aga meie politseid tarvitajad ja esimese järgu diilerid ei huvita.
«Mul töötab viis meest kümme päeva ja lõpuks saame kätte 60 doosiga diileri,» räägib Kõplas «Aga kohe kui ta kinni võtame, on viis järgmist diilerit valmis tema kohale astuma.»
Kui narkoahel koosneb ülalt alla neljast kuni kaheksast tasandist, siis kaks alumist Eesti politseid ei huvita. Nende sihikul on ülemised tasemed. See on tegelikkus. Meil ei ole raha, võimalusi ega inimesi, et tarvitajatega tegeleda.
Et uusi ei tuleks peale
Tarvitajad ei olegi ehk politseinike asi? Pärkna rõhubki Rootsi sotsiaaltöötajate ja politsei koostöökogemusele, kui noore tarvitaja tabamisel algab eelkõige sotsiaal-, mitte politseitöö. Kas just ainult sellepärast, aga vähemalt Rootsis tuleb uusi süstijaid peale üsna vähe.
Just see võiks olla lahendus ka Eestis. Sest olgem ausad, Eesti fentanüülisüstijad on lootusetu seltskond. Metadoonil põhinev asendusravi vaevleb probleemide käes – nii kohtueksperdid kui ka politseinikud räägivad, et narkomaanid tarvitavad fentanüüli ja metadooni segamini. See komme levib. Järelikult kuritarvitatakse raviks mõeldud metadooni, see kas lekib või lausa smugeldatakse narkoravikeskustest mustale turule.
Kui Eestis suudetaks nüüd astuda samm edasi, et politsei pitsitaks narkokanaleid ülalt ja ennetustöö vähendaks uustarvitajate arvu alt, siis võiks ühel hetkel olla Eestis süstijaid 15 000 asemel 10 000. Ja siis 10 000 asemel 5000. Päris lõpuni ei saa probleemist eales lahti, aga parandamisruumi on kõvasti. See võtab aega ja käib läbi karmi reaalsuse – tarvitajad surevad kiiremini kui uusi peale tuleb –, kuid umbes nii võiksime jõuda vähemalt Rootsi tasemele.