Andrus Saar: võitlus narkomaaniaga ei saa olla vaid politsei rida

, sotsioloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsioloog Andrus Saar.
Sotsioloog Andrus Saar. Foto: Marina Puškar

Sotsioloog Andrus Saar kirjutab, et narkomaanid on kõige tõrjutum seltskond Eestis, nendega naabriks olemine muudab keskkonna paljudes aspektides väljakannatamatuks ning selles kontekstis ei saa narkomaania olla ainult politsei rida.

Narkomaania on vaid üks nähtus sõltuvuste reast nagu alkoholism, suitsetamine, hasartmängudes osalemine jms. Kõik kujutavad karmi koormust inimeste endi kui ka neid ümbritsevate inimeste rahakotile, lähedastele, politseile, tervishoiule, ühiskonnale ja riigile. Narkomaania mõju Eesti inimvarale teiste sõltuvustega võrreldes on suurim, sest suur osa narkomaanidest lülitub kiiresti välja tööealisest elanikkonnast. Neil jäävad lõpetamata koolid, töötaja panus jääb sageli olematuks. Nad on ohuks väga suurele hulgale inimestele: lähedased varastatakse paljaks, seadmeid käsitsedes või juhtides satuvad löögi alla täiesti süütud inimesed, nende lõppematu rahavajadus suurendab kriminogeensust, nende kehadest sündinud lapsed kalduvad olema haiged, nende vastutustundetu seksuaalsus viib paljud inimesed surmahaiguse või mõne kergema suguhaiguse rüppe.

Möödunud aasta seisuga ei soovinud oma naabriteks narkomaane 87 protsenti Eestimaa täiskasvanud elanikkonnast, alkohoolikutega ei soovi naabrust jagada 79 protsenti inimestest ning AIDSihaigeid 49 protsenti. Narkomaanid on kõige tõrjutum seltskond Eestimaal ja seda täiesti mõistetavalt, miks. Nendega naabriks olemine muudab keskkonna paljudes aspektides väljakannatamatuks. Selles kontekstis ei saa narkomaania olla ainult politsei rida. Kuid näib, et senine võitlus narkomaaniaga on liialt politseikeskne, millele lisanduvad veel mõned narkomaania järelmeid leevendavad meetmed.

Üpris mitmedki pahed on Eestimaal saanud epideemilise leviku osaliseks sunnib taas küsima. See sunnib küsima, miks on asjad Põhjamaadega sarnaseks pürgival riigil nõnda kujunenud? Mitmete näitajate osas kuulume arengumaadega ühte ritta, kahjuks. Võib ainult oletada, et põhjused, miks meil jagub rohkesti sõltlasi, sarnanevad suures osas nende põhjustega, mis tekitavad sõltlust ka arenguriikides. Sarnasust leiame ühistes sotsiaalsetes põhjustes. Mulle näib, et tegelikult päris tõsiselt ei ole Eestis püstitatudki küsimust narkomaania põhjuste kohta.

Võtame näiteks alkoholismi. Alkoholimivastane tegevus on oma olemuselt silmakirjalik ning see on põhjus, et isegi parimad püüded selle pahega toime tulla, ei kanna vilja. Aga narkomaaniat polegi riigi tasandil tõsiseks probleemiks üldse tõstetud. Seda ei saagi juhtuda seni, kuni nn võitlus on n-ö projektipõhine, mitte aga pidev tegevus. Narkomaania kujutatakse justkui võõra murena. Sellest kõneldakse häbematult vähe. Isegi kollane ajakirjandus kasutab seda teemat lugejaskonna köitmiseks harva.

Praktika näitab, et narkomaania muutub meie mureks siis, kui see puudutab meid väga lähedalt. Siis on aga paraku reeglina hilja. Mulle näib, et meie, mittenarkomaanide teadlikkus narkomaaniast on väga madal, ehk siiski pisut parem kui 1990. aastate algul, mil valdav osa inimesi ei teadnud sellest midagi. Ega praegugi ei oska enamus inimesi tänaval ära tunda narkojoobes inimest. Teadlikkusest algab aga probleemi teadvustamine ning sealt edasi meetmete rakendamine võitlemiseks selle nähtusega. Praegune seis, mil narkomaania on väheste asjapulkade mureks, läheb taoline lähenemine nii ühiskonnale kui ka riigile liiga kalliks maksma.

Sõltuvushaigetest ei ole võimalik kunagi täielikult loobuda, kuid nende arvu vähendamisest küll. Kui me tunnistame endale, et sõltuvushaigus ei ole lihtsalt psüühiline haigus, vaid sellel on suurel määral sotsiaalsed põhjused, siis saab alata ka sisuline ennetustöö. Vastasel korral lihtsalt etendatakse võitlust. Sellel võivad kohati olla isegi head numbrilised tulemused, kuid probleemi juurteni jõudmata jääb tegevus oma olemueselt juhuslikuks.

Mõnikord küsitakse, kuhu asetada narkomaania teiste oluliste ja vähemoluliste probleemide reas. Eks loogiline vastus oleks järgmine: mida suuremat arvu elanikke teatud probleem puudutab ning kuivõrd seostub see Eestimaa kestmisega, seda pakilisemas järjekorras tuleb probleemidele otsida lahendusi. See ei luba aga hoopistükkis väitmist, et näiteks väiksema tähendusega probleemid nagu pedofiilia, eesti keele õpetamise tase või homopartnerluse seadustamine oleksid vähemtähtsad. Ühiskond on nagu elusorganism. Probleemi olemasolu tähendab põletikulist protsessi. Tihtipeale suudab väike põletik organismi täiesti rivist välja lüüa. Sestap on keerukas hinnata, kas tegu on väikse või suure probleemiga. Eestimaa kestvuse ja elumuse ning eksistentsi vaatenurgast käsitletuna kuulub narkomaania kindlasti nende kollete hulka, mis õõnestab meie juurestikku. Põhirõhk on sõnadel meie ja juurestik.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles