Kes Asutavast Kogust kustutas viimase küünla?
Riigireetur elas kõigist teistest Eesti Asutava Kogu liikmetest kauem

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Eesti Asutava Kogu ühispilt.

FOTO: Filmiarhiiv.

Viimasena elavate hulgast lahkunud Eesti Asutava Kogu liige polnud mitte Villem Ernits, nagu paljud siiani arvavad, vaid hoopis kommunist ja Eesti riigi reetur Voldemar Hammer, kirjutab ajaloolane Küllo Arjakas.


Voldemar Hammer politseifotol.

FOTO: Filmiarhiiv.


Eesti parlamentarismi, aga laiemalt kogu  Eesti riikluse ajaloos on oluline koht  Eesti Asutaval Kogul, mis töötas aastatel 1919–1920. Asutavasse Kogusse kuulus teatavasti 120 saadikut.



Kes Asutava Kogu liikmetest  suri viimasena? MTÜ Liivimaa mälu kinnitab Postimehe mälumängurubriigis (18.12.2008), et selleks oli Villem Ernits (snd 1891). Tuntud keelemees ja karskustegelane, keda kindlasti mäletavad ka 1950.–1980. aastate Tartu Riikliku Ülikooli tudengid ning õppejõud. Villem Ernits suri Tartus 10. mail 1982 ja maeti Raadi kalmistule. Mitmed tuntud ajaloolased on samuti Ernitsat pidanud Asutava Kogu «viimseks mohikaanlaseks».



MTÜ Liivimaa mälu avaldab leheküsimusi järgnevalt veel raamatuna.  Sestap tuleb teha täpsustus: viimasena lahkus siit ilmast Eesti Asutava Kogu liikmetest siiski Voldemar Hammer (snd 1894). Ta suri Ernitsast peaaegu kaks nädalat hiljem, 23. mail 1982. aastal.


Voldemar Hammer sündis Harjumaal Ravila vallas. Üsna pea tulid ta vanemad parema elu otsingul Tallinna, kus isa töötas voorimehena. Voldemar lõpetas viieklassilise algkooli ja kaubanduslikud kursused. 1910. aastal läks ta tisleriõpilasena tööle Raudtee Tehastesse ning  1919. aasta  algul edutati kontoritööle.



23. aprillil 1919 olid nii Ernits kui Hammer  Tallinnas Estonias Asutava Kogu avaistungil.  Mõlemad kuulusid Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Tööliste Partei fraktsiooni. Asutava Kogu esimeseks suuremaks ja eriti välispoliitiliselt tähtsaks ettevõtmiseks sai iseseisvusdeklaratsiooni koostamine. Deklaratsioon võeti vastu 19. mail 1919 nimelisel hääletusel. Nii Ernits kui Hammer andsid ka oma allkirja  «Eesti Asutava Kogu seletusele Eesti riiklisest iseseisvusest ja rippumatusest».



Hammeri saadikuaeg jäi siiski lühikeseks. 1. juuli istungil loeti ette lühike teadaanne:


«Teatan, et 1. juulist s.a. Asutawa Kogu liikme wolitused maha panen. Woldemar Hammer.» Asutava Kogu protokolliraamatus  ei ole Hammerilt fikseeritud ühtegi sõnavõttu.



Hammer läks tagasi tööle Raudtee vabrikusse, kus oli ametis järgnevad kaks kuud. Üsna peatselt liitus ta kommunistidega. Miks sai sotsiaaldemokraatlikust kontoritöötajast tulihingeline kommunist, kes hiljem varjas end põranda all? Päris täpselt ei tea.



Ilmselt sai üheks tõukejõuks juba 1. mai 1919, mil ametiühingud korraldasid   demonstratsiooni. Kui töölised liikusid mööda Harju tänavat raekoja poole, ründasid neid kaitseliitlased ja soomusronglased. Kaitseliitlased atakeerisid raudteelasi.  Nad kiskusid kolonni juhtinud Voldemar Hammeri käest punase lipu. Rünnak toimus valitsuse korraldusel, kuhu kuulus neli sotsiaaldemokraati, sh  siseminister Aleksander Hellat.



1961. aastal nägi trükivalgust vana bolševiku Otto Rästase mälestusteraamat  «Põrandaalused». Rästas kinnitas, et Hammer sunniti Asutavast Kogust lahkuma sotsialistide rühma survel, st ta heideti rühmast välja.  See võis olla teine põhjus.


1919. aasta augusti lõpus toimus Tallinnas ametiühingute kongress, mille võimud laiali ajasid. Arreteeritud   sadakond delegaati viidi  rongiga Irboskasse, sh Edmund Hammer. 



Kommunist Edmund Hammer töötas varem ametiühingute kesknõukogu palgalise sekretärina. Irboskas saadeti enamik arreteerituid  üle rindejoone punaste poolele, 3. septembril aga tapeti kohapeal 25 delegaati, sh Hammer. Mõrvatöö sai peagi Eestis teatavaks. Võib arvata, et just venna tapmine sai viimaseks teguriks, mis viis Voldemari juba «elukutseliste riigikukutajate» leeri.



Voldemar Hammerit taheti arreteerida juba 1. septembril, ent olles kuulnud ametiühingutegelaste massilistest arreteerimistest,  läks ta aegsasti põranda alla.  Järgnevad pisut enam kui kaks aastat elaski ta põrandaalust elu. Hammeri  esimeseks varjunimeks oli Vasar ning tööks viia lendlehti laialijaotamise punktidesse. 



Rahaliselt toetas teda neil aegadel  ka Ameerikasse väljarännanud  vend Johannes, kes saatis USAst raha Hammeri elukaaslase Mathielde Kruusi nimele.



Tartu rahu järel kuulus Voldemar Hammer EKP Tallinna linnakomitee koosseisu ning ta oli veel 1920. aastal Tallinna ja Harjumaa EKP vastutavate organisaatorite hingekirjas.  Nagu 1960.–1970. aastatel mitmes EKP ajalugu käsitlevas raamatus sedastati, kuulus Hammer nende hulka, «kellel oli väiksem parteistaaž, kuid kes olid läbi teinud revolutsioonilise võitluse kooli».



1921. aastal  töötas Hammer (siis varjunimeks Lord) EKP Tallinna linna kolmanda rajooni vastutava organisaatorina. Ta oli veel EKP Tallinna Komitee kassahoidja, tegeles poliitvangide ja nende perekondade abistamisega jne. Nii oli Hammer  sunnitud varjuma kaitsepolitsei eest «aina sügavamale»  põranda alla. Korduvalt tuli tal ööbida Kaarli kiriku kalmistul ja Mõigu surnuaia taga heinaküünis. Nagu ta kirjutas 1960. aastatel oma mälestustes, mis hoiul käsikirjas partei ajaloo arhiivis: «… närvid, mis minul kaunis tugevad olid, hakkasid lõdvenema ning hiljem haigestusin.»  Haigestunud Hammer andis avalduse EKP Keskkomiteele, et teda saadetaks Nõukogude Venemaale.  Nii ta saigi 1921. aasta sügisel korralduse siirduda Petrogradi.



1921. aasta oktoobris üritas  Hammer minna Nõukogude Venemaale. Rongiga sõideti Vaivarasse, kust alustati teejuhi saatel 40-verstalist jalgsimatka piiriületuskohta, mis pidi asuma  Narva ja  Vasknarva  vahel. Aga ka kaitsepolitsei teadis kommunistide uuest piiriületuskohast.  Politseinikud  olid  eelnevalt lubanud rahulikult üle piiri minna EKP Keskkomitee kahel tegelasel ning riigikogu liikmel Johannes-August  Alliksol koos saatjaga – ilmselt arvates, et esimesed minejad on vähem tähtsad, n-ö uue koha katsetajad – ning korraldasid seejärel varitsuse. Kolmeliikmeline grupp, sh Hammer, piirati 19. oktoobril Vaivara lähedal metsas ümber. Põrandaaluse trükikoja trükitööline Johannes Emmar avas püstolist tule ning sai samas surmavalt haavata. Hammer pääses põgenema. Ka tema tegi püstolist mõned lasud tagaajajate suunas. Hammer  redutas metsas kaheksa tundi ja pöördus siis tagasi Vaivarasse, kus politsei teenistuses olnud teejuht ta raudteejaamas kinni pidas. Kinnipeetu nimetas end algul Petersoniks.     



Üsna põhjalikult on järgnevat kirjeldatud Leonhard Tiitseni mälestustes, mis ilmusid  koguteoses  «Trellide taga» (1962).  Tiitsen ja Hammer kuulati korduvalt üle ning nad anti Sõjaväe Kõrgema Kohtu alla. Tiitseni mälestuste järgi oli ta teel vanglast kohtu-uurija juurde Hammeriga kokku aheldatud. «Et meid üksikult uurija kabinetti viia, pidi konvoi meid käeraudadest vabastama. Seltsimees Hammer vabastas end käevõrust ilma konvoi abita, tõmmates terasvõru lihtsalt üle kõhna käe sõrmede. Meie saatja – hallparuni pojukese suu vajus imestusest nii rumalalt töllakile, et võimatu oli tõsiseks jääda,» meenutas Tiitsen. Lõpuks neilt küsiti, kas nad on nõus siirduma Nõukogude Venemaale ja allkirjastama vastava paberi. Mõlemad nõustusid.



1921. aasta 20. detsembri õhtul saadeti Tallinna Keskvanglast  42 kommunisti, sh Voldemar Hammer, vahetusvangidena Nõukogude Venemaale. Vangide vahetus toimus Jamburgis 21. detsembri pealelõunal.



22. detsembri õhtul jõudis rong Petrogradis Balti jaama. Voldemar Hammeri järgnev elukäik mööduski Petrogradis/Leningradis. EKK Keskkomitee soovitusel tuli tal oma nime muuta ja 1922. aastast elas ta  Vladimir Kallas-Gammer nime all,  mõne allika järgi on  nimekujuks veel Voldemar Kalla.



2008. aastal ilmus raamat «Mäss. Detsembrimäss/Aprillimäss». Selles märgiti, et 1924. aasta 1. detsembrimässu organisaatorite hulka kuulus  ka peastaabi liige Voldemar Hammer.



Sellega tegelikult korrati  juba  1925. aastal J. Saare varjunime all ilmunud EV välisministeeriumi ametniku Aleksander Pallo raamatut «Enamlaste riigipöörde katse Tallinnas 1. detsembril 1924». Pallo  kirjutas: «Kohalisteks tähtsamateks tegelasteks olid veel omal ajal Venemaale väljavahetatud ja uueste salaja Eestisse tulnud noorkommunistide organisaatorid Arnold Sommerling, endine sapööri ohvitser Georg Kreuks, end. kontori ametnik Voldemar Hammer j.t.»   Pallo andmetel kuulus Hammer  mässu korraldanud  peastaabi koosseisu. Pallo andis teada, et Hammer langes mässuliste tagaajamise käigus tulevahetuses Vilmsi tänaval koos Pälsoni ja Kreuksiga.



Kirjutatust ei vasta paljugi tõele –  Eesti NSV ajal ilmunud noorkommunistide ajaloo käsitlustest ei silmanud kordagi Hammeri nime. Arhiivis säilinud käsikirjalistes mälestustes märgib Hammer vaid kahte  kohtumist noorkommunistidega, kellele ta rääkis põrandaalusest tööst.  Aga need isikud jäid talle tundmatuks, sest kohtumise algul vahetati vaid märgusõnu. Kindel on see, et Voldemar Hammer  ei saanud  surma Vilmsi  tänavas: Rudolf Pälsoni ja Georg Kreuksi kõrval langes seal kolmandana Vladimir Bogdanov.  


Mis roll  oli Hammeril 1924. aasta  1. detsembri sündmustes?



On huvitav, et Eesti NSV aegadel aastakümneid detsembrimässu uurinud August Sunila  raamatutest ei tule tema kohta õieti midagi välja. Korduvalt on  juttu peastaabist ja  üheksaliikmelisest Sõja-revolutsioonikomiteest, aga kusagil pole nende täielikku koosseisu ega ülesannete jaotust.  Mitukümmend lehekülge mässuliste üksikasjalikku tegevust ja samas ei ainsatki rida Kalla-Hammeri tegemistest?!



Mis aga äratab  tähelepanu? Sunila 1961. aastal ilmunud raamatus «Eesti proletariaadi relvastatud ülestõus 1. detsembril 1924»  on koguni  193 fotot «ülestõusu ettevalmistajaid ja sellest osavõtjad», aga nende hulgas pole otsitavat isikut. Peastaabi liige ja pole tema fotot?  Sunila nendib oma järgmises detsembriteemalises, 1964. aastal ilmunud  raamatus «Vabaduse koidikul» üsna üldsõnaliselt, et  Kalla (Hammer) oli «revolutsioonilise töölisliikumise aktivist».



1925. aasta aprillis toimus Leningradis konverents, kus eluga NSV Liitu pääsenud mässulised arutasid koos külalistega asetleidnud sündmusi. Sunila tegi  suure töö, et  identifitseerida konverentsi fotodel  osavõtjaid, ning 113 nimelise isiku hulgas leiame Voldemar Kalla. Aga paraku ei selgu, kas ta oli mässust osavõtja või lihtsalt konverentsi külaline.



Pigem siiski viimane variant. Sest Eesti riigiarhiivis on hoiul Sunila koostatud dokumentide ja materjalide käsikiri «Eesti proletariaadi relvastatud ülestõus 1. detsembril 1924. Dokumente ja materjale» (1974). 



Siin on peastaapi  paigutatud 11 inimest (sh korteriperemees), aga nende hulgas pole Kalla-Hammerit. Ning veelgi tähelepanuväärsem – käsikirjast leiame Sunila koostatud  nimekirja, «mis on esimeseks katseks täpselt kokku võtta detsembriülestõusu osavõtjate ja ohvrite arvu». Sunila annab Tallinna osas 339 mässulise nime, aga Hammerit pole ei löögiüksuste, sidemeeste,  relvade kättetoimetajate ega  konspiratiivkorterite pidajate seas. Seega võib teha järelduse, et 1. detsembril 1924. aastal Voldemar Hammer ei üritanud Tallinnas riiki kukutada. Ning ka mitte mujal Eestis, sest tema nime ei leia Sunila koostatud nimekirjadest.      



Riigiarhiivis on hoiul veel salaja üle piiri tulnud Eesti kommunistide komandeerimistunnistused , nende allkirjad põrandaaluste saladuste hoidmises jms. Ka selles dokumentatsioonis  pole Hammeri kohta mitte mingeid materjale.



See aga ei välista sugugi võimalust, et Hammer osales mässukatse ettevalmistamisel, tehes seda Leningradis. Paraku on teadmised mässu sealpoolsest ettevalmistusest siiani üsna katkendlikud.



Kindlasti on huvitav teada, et Hammer töötas pikka aega Leningradis  NSV Liidus julgeolekuorganites. Algul tšekaa-järglases  GPUs ja seejärel NKVDs ning vahepeal tegeles õpingutega Stalini-nimelises Leningradi Kommunistlikus Ülikoolis. Mõnda aega on ta olnud veel tööl Moskvas NKVDs.



1936. aasta suvel täpsustas EKP Keskkomitee Leningradi Dzeržinski-nimelise rajooni parteikomitee palvel, et Hammeri parteistaaž algab juba 1919. aastast, st ajast, mil EKP oli veel loomata. Hammeril oli taskus VK(b)P liikmepilet nr 525 004.



1930. aastate keskel, seoses suurte repressioonidega,  tõusid ka tšekist Hammeri kohale tumedad pilved. Kõigepealt uuriti, kui lähedal ta oli olnud Leningradis 1920. aastate keskel  nn fontannikute grupile, mis kujutas endast parteisisest, EKP Keskkomitee vastast opositsioonilist rühma. Veelgi tõsisemaks läks asi 1936. aasta hilissügisel, mil EKP KK sekretär Karl Säre kinnitas Hammeri seotust Leningradis tegutsenud Jakob Palvadre trotskistliku grupeeringuga. Süüdistus trotskismis tähendas tol ajal pea sajaprotsendiliselt surmaotsust. Ometi pääses Hammer sellest. Näib, et siiski oli tõendeid vähevõitu, et tedagi trotskistiks tunnistada.



1960. aastatel elas pensioneerunud Hammer endiselt Leningradis. 1962. aastal saadeti talle Eesti NSVst äsjailmunud «Revolutsiooni lipukandjad», mille kohta ta tegi hulga täiendusi. Muu hulgas märkis ta, et Georg Kreuks elas 1920. aasta jaanuarist kuni 27. aprillini, mil Kreuks arreteeriti, tema konspiratiivkorteris, «mis asus Narva maantee ja Jõe tänava nurgal». Hammer  soovitas oma vastuskirjas EKP ajaloo uurijatel «mitte nii lakeerida kommunistide tegevust ja ka nende vead välja tuua».



Nagu öeldud, suri Vladimir Kallas-Gammer Leningradis 1982. aasta mais. Tema sugulased elasid edasi Tallinnas.



10. juunil sängitati kunagise Eesti Asutava Kogu  liikme ja hilisema  Eesti riigi reeturi Voldemar Hammeri põrm Tallinnas Rahumäe kalmistule. Ja selle hauaplatsi asukoht on Rahumäe, Jaani vana,  A 25/3.


Tagasi üles