Läinud laupäeval sõudsid abielusadamasse riigikogu liige Marianne Mikko ja rootsi-eesti päritolu teadlane Peter Andrekson.
Marianne Mikko abiellus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ametlikult astuti abiellu päev varem, 15. juunil Göteborgis Chalmersi ülikooli rektori residentsis – Peter Andrekson on ülikooli nõukogu liige. Abielu sõlmimise tunnistajaks oli seitse inimest, ainult kõige lähedasemad. Registreerimisele järgnes sealsamas residentsis väike vastuvõtt neljakümnele inimesele.
Pulmapidu peeti järgmisel päeval Tallinna lähedal Sausti mõisas, kuhu kogunes 70 kutsutut. Eesti, rootsi ja inglise keeles kirjutatud kutse tõi kohale sõpru kogu maailmast. Pruutpaari sõnul oli neid tulnud Osakast, Moskvast, New Yorgist, Berliinist, Budapestist, Brüsselist, Haagist, Helsingist, Göteborgist, Stockholmist, Tallinnast, Tartust ja Pärnust.
Õhtujuht, Variuse teatri näitleja Indrek Sarapuu küsis Rootsist registreerimiselt saabunud pruutpaari käest ka Sausti mõisa külaliste ees, kas nad on jäänud endale kindlaks, ja palus kinnituseks mõlemalt jah-sõna.
Seejärel võis pulmapidu alata. Meeleolu lõid saksofonist Villu Veski ja Tiit Kalluste akordionil, pidulikkust lisas ooperitäht Aile Asszonyi esinemine. Pruutpaar oli elevandiluuvalges riietuses – Marianne kleidi autor oli moekunstnik Riina Põldroos –, valgest ja kollasest kullast abielusõrmused valmistas ehtekunstnik Tea Vellerind.
Aasta ja nädal kohtumispäevast hiljem peetud pulm jääb Marianne ja Peteri sõnul meelde oma südamlikkusega. «Mu ema üllatas tõeliselt liigutava kõnega,» ütles Peter Andrekson. Tema 78-aastane rootsi päritolu operatsiooniõest ema pöördus oma kõnes Peteri ja tema kahe lapse poole sooviga, et nad hoiaksid Mariannet. «See, kuidas ta seda tegi, oli nii siiras, et pisaraid oli võimatu tagasi hoida,» lausus Marianne Mikko. «Ta tervitas mind kui uut pereliiget. Viimane lause kõnest kõlas: armastus on elus kõige tähtsam.»
«Otsustasime abielluda, sest armastus on nii suur ja kindel,» selgitas Peter, miks ta austab konservatiivsust ja hindab abielu. Marianne: «Oleme seda meelt, et see meie jaoks selge puhas tunne saab vormitud seaduse keelde: oleme mees ja naine. Meile on see väga oluline.» Vormistamata kooselu jätab paari sõnul otsad lahtiseks – et võid iga hetk minema jalutada. «Meie oleme randunud, kõik otsad on kinni.»
Nii Peterile kui ka Mariannele on tähtis, et vahetult enne pulmi sai Peterist Eesti kodanik. Kus rootsi-eesti abielupaar ühise kodu loob, on paari lähima aasta küsimus. Seni elatakse vaheldumisi Tallinnas ja Göteborgis.