Riigieksamid on muutunud omaette eesmärgiks, mille nimel terve keskkooliaeg vaeva nähakse, see aga takistab õpilaste ja õpetajate loovust ning ei aita saavutada õppekavva kirjutatud eesmärke, leiavad õpilasesindused.
Õpilasliit: riigieksamid on muutunud omaette õppekavaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Õpilasesinduste Liidu (EÕEL) juhatuse esimehe Liina Hirve hinnangul ei ole riigieksamid juba mõnda aega olnud seotud õppekavas kehtestatud pädevuste ja kompetentside omandamisega. Riigieksamiteks kuivade faktide tuupimine õpetab ainult õppimist, mitte ei toeta aine omandamist ja õppija arengut. Samuti eksamid pigem takistavad kui parandavad erinevate ainete integreeritust, mis on üks õppekava peamisi taotlusi.
«Riigieksamid on kujunenud pigem paralleelseks õppekavaks. Mitte mingil moel ei mõõda praegused ega tulevased riigieksamid seda, kui edukalt suudab keskkooli lõpetaja seostada omavahel füüsika reegleid ja keemilisi protsesse või kui suurt seost näeb ta ajaloosündmuse ja kirjandusvoolude kujunemise vahel,» rääkis Hirv.
Ta nõustus Eesti Lastevanemate Liidu (ELL) väitega, et praegused riigieksamid ei toeta ei õpilaste ega õpetajate loovust. Õpetajad tunnevad survet õpilasi ainult riigieksamiteks ette valmistada ning seetõttu ei ole aega ega julgust uusi õppemeetodeid või ainete integreerimist proovida.
«Õpilasena võin julgelt öelda, et astudes gümnaasiumisse, alustavad pooled õpetajad õppeaastat lausega «12.klassis tulevad riigieksamid…». Seega on arusaadav, et eksamitest on kujunenud püha lehm, mille aukartuses õpetajad püüavad õpilastele anda maksimaalselt seda, mida tõenäoliselt eksamil küsitakse,» lausus Hirv.
Õpilasliit on aastaid pooldanud küpsuseksameid ning eksamitesse suulise osa sisse toomist, mille ELL riigieksameid kritiseerides välja pakkus.
«Tänases ühiskonnas on suuline argumentatsiooni oskus väga olulisel kohal ja teades, et kõigi eelduste kohaselt peaks see olema üks õpiväljundeid, peaksime seda ka eksamis käsitlema.,» põhjendas Hirv.
Alates sellest kevadest küpsuskirjandit asendav eesti keele osaoskuste eksam on seetõttu Hirve arvates ideaalile lähemal. Uus eksam mõõtis tunduvalt rohkem erinevaid oskusi kui lõpukirjand. EÕEL korjas eksami sooritanud abiturientidelt tagasisidet, millest selgus, et üle poolte neist suhtusid uude vormi, mis sisaldas nii lugemis- kui kirjutamisosa, positiivselt. Samas mindi uuele eksamivormile üle kiirustades ning seda näitas ka abiturientide kriitika kitsa teemadevaliku, arusaamatute hindamiskriteeriumite ja kehva ettevalmistuse aadressil.
Õpilasliit jagab ELL-I seisukohta, et kõrgkooli astumine ja keskkooli lõpetamine peaksid olema eraldatud protsessid. Praegune olukord, kus riigieksam on oluliseks kriteeriumiks kõrgkooli astumisel, on õpilastele pigem probleem.
«Kui eksamile minnes on eksaminandil peas teadmine, et eksamitulemusest sõltuvad kõik tema edasised haridusvalikud, ei saa seda nimetada normaalseks. Praegusel hetkel on lõputunnistuse väärtus delaveeritud ning kõrgkooli vaatevinklist vaadatuna ei näita riigieksam õppuri tegelikku motivatsiooni ja sobivust erialale,» sõnas Hirv.
Tema hinnangul on meelevaldne väita, et õpilased lihtsalt ei taha matemaatikat õppida, vastumeelsus õppeaine vastu tekib ikkagi siis, kui see tundub mõistmatult keeruline ning kui sellele ei nähta rakendust. Matemaatikaeksami kohustuslik muutumine Hirve hinnangul selle populaarsust kohe kindlasti ei suurenda, pigem aitaks koolitundide ja õppimise suurem sidumine eluliste näidete ja probleemidega. Sellist õppeaine ja elu sidusust peab ka lõpueksam toetama. Ka valemitabelite kasutamise lubamine oleks mõistlik, sest infoajastul pole oluline kogu infot peast teada vaid võime infot leida ja kasutada.
Lisaks eksamikorralduse sisulisele poole muutustele peaks õpilasesinduste liidu hinnangul üle vaatama ka korralduslikud ja tehnilised küsimused nagu eksamite vaheliste aegade pikkus, õpilaste võimalused oma töödega tutvumiseks, apelleerimine ning tööde hindamise korraldamine. Seda kõike tuleks teha koos, süsteemselt ja läbimõeldult, mitte jupiti, poolikult ja ilma kindla visioonita. Hirv nentis, et kui muuta haridust nii, et ühiskond ootab sealt praegusest erinevat tulemust, siis tuleb muuta ka viisi, kuidas omandatut mõõdetakse ja hinnatakse.