Juhtkiri: küla tahab üht, vald teist

Kuigi enamik Eesti omavalitsusi tunduvad rahvaarvult väga väikesed, eriti haldusreformija pilguga vaadates, jaotuvad nad enamasti ka praegusel kujul sisemiselt veel mitmeks kandiks. Igal kandil on oma külad ja oma mured. Küla mure võib olla kogu valla mure, aga sageli jääb väiksem küla oma suure murega üsna üksi.

Otepää vallas elab üle 4000 inimese, aga selle valla Pilkuse külas, mille lähedale Tõikamäele plaanitakse Eesti riigikaitsele üliolulist õhuseireradarit püstitada, on elanikke napilt paarsada. Ehkki kohalike seas pole esinduslikku uuringut selle kohta tehtud, võib seniste rahvakoosolekute põhjal uskuda külavanema sõnu, et enamik külarahvast on sinna radari ehitamise vastu. Kui suur enamik see täpselt on, pole muidugi päris selge, sest alati ei pruugi vaikiv osa olla täpselt sama meelt kui aktiivsemad sõnavõtjad. Aga üsna kindel võib selles küll olla, et kui otsus sõltuks ainult lähima küla elanike tahtest, oleks praegu seda jaa-sõna päris keeruline saada.

Hoopis tõenäolisem on saada nõusolek Otepää valla volikogust, mis esindab suuremat piirkonda ja paarkümmend korda enamat inimesi.  Just valla volikogu on see, kes peab kõnealusel juhul detailplaneeringu kaudu otsuse tegema. Loomulikult käivad selle juurde avalikud väljapanekud ja koosolekud, kus kõigil külainimestel on võimalik oma muresid väljendada. Kindlasti neid kuulatakse, aga...

Otepää valla radari dilemma pole sugugi erandlik olukord. Samasugune seis on näiteks Rõuge valda Nursipallu rajatava laskeväljaga, millega päris lähedal elavad inimesed ei lepi kuidagi, aga valla volikogu ilmselt ikkagi lõpuks lepib. Vähemasti selle planeering on algatatud, ehkki küll pärast aastatepikkust vägikaikavedu, kus ka vald on kaitseministeeriumile kõvasti hambaid näidanud.

Eriti hull on lugu siis, kui valla volikogu enamus otsustab nimme mõne küla inimestele kohta kätte näidata, nagu näib toimuvat Võrumaal Pikakannu kooli puhul. Seal ei taha vald lubada sedagi, et küla aktiivsed inimesed oma lastele tühjaks jäänud koolimajas erakooli võiksid avada.

Võtmata seisukohta, kas õige on ühte- või teistpidi  – ja oma õigus ongi sellises dilemmas tihti mõlema seisukoha pooldajatel –, tuleb tõdeda, et lähemate ja kaugemal elavate inimeste huvid võivadki olla vahel päris vastandlikud. Küsimus on, kelle sõna peaks olema sellisel puhul otsustav. Kas selle küla sõna, kelle õue peal toimuvat üks või teine otsus eluliselt puudutab? Või terve omavalitsuse esindajate oma, kes peavad silmas laiemat pilti?

Või veel laiemalt vaadates, ehk peaks näiteks radari küsimus, mis ei puuduta mitte ainult Eesti riigikaitset, vaid kogu NATO idapiiri õhukaitse võimekust, üldse olema kõrgemal üksiku omavalitsuse otsustuspädevusest?