Kaarel Tarand kirjutab, et kodaniku vaatevinklist on liikmemaksu mittetasuv erakondlane puhas põhjendamatu kulu parteitu kodaniku rahakotis, mistõttu võiks liikmemaksu vältivate erakondlaste kasvatuslikuks järeleaitamiseks nende rahakotid «okupeerida» ja igalt vastu tulevalt parteilaselt aru nõuda, kas tema liikmemaks on makstud.
Nii kindlatesse asjadesse nagu surm ja maksud peaks inimestel rohkem usku olema, arvas juba inglise kirjanik Daniel Defoe. See tõdemus kehtib mitte ainult kodaniku ja riigi suhetes, vaid isiku ja organisatsiooni suhetes üleüldiselt. Erakonnad moodustavad siin kahetsusväärse erandi. Ja hoolimata pidevast osutamisest ei leidu seal piisavat valmisolekut meelt parandada.
Maks on organisatsiooni läbiv, seega liikmeid võrdsustav nähtus. Maksu kehtestamisest või siis tegelikust kogumisest hoidumine tähendab liikmete võrdsuse põhimõtte eiramist juhtkonna poolt. Kui ei olda huvitatud liikmemaksust, ei olda huvitatud ka liikme arvamusest. Paraku paistab, et lambaid on palju ja nad on eluga juhtkonna taskus isegi rahul. Demokraatia vitaalsusele ei tule see kõik aga kasuks.
Kurva irooniana näeb Eesti kehtiv «õhukese riigi» doktriin ette, et iga ühiskonnale elutähtsa avaliku teenuse või hüve tagamisel peab selle korraldaja teenima maksimaalselt omatulu, mitte rippuma vaid riigieelarve eraldiste küljes. Samuti nähakse kodanikule kõikvõimalike mittetulunduslike algatuste ja projektide puhul ette omaosalus. Õpetus kehtib taas kord kõigile peale parteide.
Nagu tegelikest laekumisandmetest paistab, pole näiteks Keskerakonnas arugi saadud, mis imeasi see liikmemaks on ja pigem paistab seal kehtivat mitte demokraatlik maksukorraldus, vaid midagi Vana-Rooma kliendisüsteemi laadset. Mujal on olukord ehk pisut parem, kuid kaugel normaalsest. Praeguse nelja erakonna esindajaist koosneva rahvaesinduse valmisolek erakondade rahastamist ka liikmemaksu aspektis põhjalikult ja mõistlikult ümber korraldada on ettearvatavalt väike. Aga liikmemaks ei kuulugi niivõrd juriidilisse kui moraali valdkonda, maksu tasumine on kasvatuse ja väärikuse küsimus.
Kodaniku vaatevinklist on liikmemaksu mittetasuv erakondlane puhas põhjendamatu kulu parteitu kodaniku rahakotis. Erakonna ülalpidamise paratamatuse tõttu jääb kodanikul mingi muu hüve saamata. Seega võiks liikmemaksu vältivate erakondlaste kasvatuslikuks järeleaitamiseks algatuseks moodsa malli järgi nende rahakotid «okupeerida». Lihtsalt pideva küsimisega igalt parteilaselt, kes vastu juhtub, et kas tema liikmemaks on tasutud. Ja kui ei, siis miks. Registri avalikkuse olukorras ei saa ju keegi valetada ka.
Kõlbeliste hoiakute muutus on eeldus mängureeglite muutmiseks. On õige, et vahet ei tuleks niivõrd teha liikmemaksu ja annetuse vahel, vaid sise- ja välislaekumiste vahel erakonna tulude struktuuris. See, kui suur osa erakonna liikmetest võtab osa erakonna ülalpidamisest, näitab ühemõtteliselt ära erakonna demokraatlikkuse määra. Ühes äärmuses on siis ühe või käputäie miljonäride ülalpeetav taskupartei, teises kõigi liikmete aktiivsusele toetuv horisontaalne organisatsioon, kus avalike ametite pidamise raske kohustus langeb parimatele, mitte rikkaimatele.
Kuid lõpuks, rahvatarkus juhendab, et «sea suu seki järgi», mistõttu olulisem veel kui erakondade tulupool on see, millele õigupoolest kulutatakse. Iga erakonna hea tava number üks peaks olema kulude kokkuhoid ja tarbetute kulude vältimine. Peaks, aga ei ole. Ses mõttes oleks tuluaruannetest hoopis tähtsam, kui avalikkuse vaadata ja arvustada oleks erakondade kulude detailne ülevaade – miks ka mitte reaalajas –, mitte ainult majandusaasta üldistatud aruanne. Sealt selguks erakondade kontoristide palgataseme suhe riigis üldiselt kehtivasse, samuti see, mitu (või mitusada?) korda ületavad kulutused orgtööle ehk liikmete lustipidudele kulu maailmavaate väljatöötamisele ja levitamisele.
Põhimõtteliselt olen nõus, et erakondadel võib tulevikus olla saladusi, sealhulgas majandustegevusse puutuvaid, kuid seda alles pärast seda, kui nad on avalikkusele täieliku avatuse vaimus ära näidanud oma vastutusvõime, suutlikkuse moraalsetest allikatest raha koguda ning seda kooskõlas ühiskonna üldise toimetuleku taseme ja stiiliga ka kulutada.
Kaarel Tarand on ajalehe Sirp peatoimetaja ja erakondade rahastamise järelevalve komisjoni aseesimees. See tekst esitab isiklikke, mitte komisjoni seisukohti.