Eesti peab saama tehnoloogiariigiks. Mida selle all mõeldakse?

Erik Puura
, TÜ tehnoloogiainstituudi direktor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi direktor
Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi direktor Foto: Pm

JUHTKIRI. Sõnale «tehnoloogia» võib anda palju seletusi. Mulle meeldib aga enim seletus, mille kohaselt on tehnoloogia teadmistelt teenimise kunst.

 Uute tehnoloogiliste lahenduste loomine on ülikoolide teadlastele ja inseneridele väga huvitav väljakutse. Iga ettevõtja peab oskama ajaga kaasas käia, sest maailm muutub järjest kiiremini ning ettevõtjad on halastamatus globaalses konkurentsis.



Kõrgtehnoloogilises arendustegevuses on võtmesõnadeks näiteks uued ravimid, ravimeetodid, diagnostikaseadmed ja testid, sensorsüsteemid, robotid, juhtmeta tehnoloogiad, turvalisus, privaatsus, kütuseelemendid ja päikesepaneelid. Kuigi Eestil on arvukalt tugevaid arendajaid, peaks teadustegevuse maht olema siiski vähemalt kümme korda suurem, et sel oleks juba lähiajal tugev positiivne mõju majandusele.



Lähikümnendil otsustab meie majandusarengu olemasoleva tööstuse tehnoloogiline ja turunduslik võimekus. Sageli pole ettevõttel otstarbekas ülal pidada suurt arendusosakonda, vaid piisaks, kui ülikoolide teadlased ja insenerid viiksid endid maailmas toimuvaga kurssi nii patendiandmebaase kui välisettevõtete arendustegevust analüüsides. Just selline koostöö võiks Eestis olla senisest palju laiem. Praegu töötab niiviisi vaid mõnikümmend ettevõtet.



Tehnoloogilise arengutaseme hindamisel ei tohi üle tähtsustada patenteerimist ja patentide arvu. Patendid on eelkõige vajalikud ettevõtetele konkurentide ees arengueeliste omandamiseks. Seega on patenteeritud leiutiste arv pigem indikaatoriks ettevõtluse hetkeseisule riigis, mitte vastupidi. Ilma ettevõtlusesse viimiseta on patent lihtsalt tülikas lisakulu.



Paljud leiutajad loodavad naiivselt, et patendi omamine toob nende ukse taha huvitatud arendajate pika järjekorra. Leiutaja peab huvitatud arendaja oskama ise üles leida. Riik võiks selles osas muidugi leiutajaid rohkem aidata, korraldades konkreetseid kokkusaamisi ning organiseerides konfidentsiaalsuslepingute allkirjastamisi.



Peamine roll Eesti tehnoloogiate arendamise toetamisel on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel. Erinevaid programme on palju, kuid kahjuks tuleb taotlejatel leppida suure omafinantseerimise määra ning väga tugeva finantsaruandluse ja bürokraatiaga.



Just viimasel ajal on palju juttu ka loomemajandusest. Soome on loomas innovatsiooniülikooli, kus ühendavad õpetamisel oma jõud insenerid, disainerid ja ettevõtluskoolitajad. Kui me ei oska olla heaks ja tugevaks partneriks, tõrjuvad sellisesse koostöösse suunatavad vahendid Eestit konkurentsis veelgi enam tagaplaanile.



Kaugemas perspektiivis aga sõltub meie tulevik kooliharidusest. Väga palju kisa ja kära on uute õppekavade ümber – kas on õige gümnaasiumide arvu vähendada, kas noored peaksid humanitaar-, reaal- või loodusteaduslikule suunale spetsialiseeruma juba pärast põhikooli?



Mina näen probleemi pisut erinevalt. Õppijad peaksid julgema ja oskama küsida, milleks õpitut praktilises elus vaja läheb. Iseküsimus on, kas meie õpetajad oskavad neile küsimustele vastata või paluvad küsijatel teooriat vagusi edasi kuulata?



Miks tuleb arvutis kõikvõimalikke multimeedialahendusi tarbiv laps vanemate juurde paberi ja pliiatsiga, palvega selgitada koonuse ruumala valemit? Mis paneb noori palju aastaid kulutama rakendusteadlasteks ja insenerideks õppimisele, kuigi riigi keskmisest kõrgema töötasu teenimiseks kulub pikki aastaid?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles