Kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepa sõnul ei ole kellelgi ülevaadet, mis Eesti kinomaastikul toimub ja millised on filminäitamise võimalused väikekinodes.
Väikekinod püsivad elus tänu filmifanaatikutele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et segadusse selgust tuua, alustas Edith Sepp eelmisel nädalal ringkäiku mööda väikseid maakondade kinonäitamise kohtasid. Ringkäigu tulemusena soovib Sepp kaardistada Eesti kinovõrgustiku, mis soodustaks erialainimeste omavahelist suhtlemist ja koostööd.
«Eesti filmi arengukava koostades põrkusime kogu aeg ühesuguste probleemidega kokku – ei ole ühtset süsteemi, keegi ei tea, milline on olukord väikekinodes üle Eesti,» seletab Sepp, kuidas tekkis idee võtta ette ringkäik mööda maakonnakinosid.
Filminõuniku sõnul jääb praegu vajaka ühisest suhtlusplatvormist. Tulemusena ei jõua näiteks mitmed Eesti filmid maakonnakinodesse ja ühes väikekinos visatakse välja aparatuuri, mida teine hädasti vajaks.
Tulevikuvisioonis kaasab kinovõrgustik Sepa sõnul otsustajaid ja tegijaid igalt tasandilt. Filminõuniku arvates peaks ühist platvormi koordineerima Eesti Filmi Sihtasutus, sinna võiksid kuuluda omavalitsuste juhid, kes kinosid üleval peavad ja kinokohtade juhid.
«Eesti filmid ei jõua paljudesse maakonnakinodesse, sest ei ole kedagi, kes tegeleks filmide kodumaise levitamisega sihipäraselt. Riik toetab filmide tegemist, aga ei mõtle selle peale, kus neid näidata,» räägib Sepp. Tema sõnul võiks Eesti Filmi Sihtasutuse ehk EFSA üks tegevusvaldkondi olla kodumaise filmi näitamine. «See tähendaks lisainimest ja lisaraha, aga kuulub tootmise juurde,» ütleb Sepp.
«Kui film välja tuleb, võiks Tallinna ja Tartu esilinastusega koos käia tuur mööda maakondi,» räägib Sepp. On neid filmiprodutsente, kes seda juba teevad, kuid kaugelt mitte kõik. Peamiselt saadetakse filme nendesse kinokohtadesse, mida juba teatakse.
Edith Sepa sõnul ei ole olukord Eesti väikekinodes kehv, ei saa aga ka öelda, et õitsev. «Eesti kinos on jube palju entusaismi! Eesti kino püsib filmifanaatikute toel ja ma ei tea, mis siis saab, kui nemad ära kaovad,» jagab Sepp muljeid nädalasest ringkäigust.
«Väikekinod tulevad üldiselt ots-otsaga kokku,» räägib Sepp. Maakondades, kus on tugevad omavalitsused, kes kino toetavad, on olukord parem. Palju on aga ka kinokohtasid, kus tehnilised võimalused on kehvad ning ilma toetuseta see ei parane.
«Arvamus, et maal ei käida kinos, ei pea absoluutselt paika. Selleks aga, et kasvaks kinos käimise harjumus ja suureneks külastajate arv, peab kino toimuma korrapäraselt kindlatel aegadel,» ütleb Sepp. Tema sõnul võib väikekinodes filme näidata ka paar korda nädalas või kaks korda kuus, peamine, et tekiks kinotraditsioon.
«See, kui üks nädal näidatakse filme ja teinekord mitte, on vaataja narritamine,» ütleb Sepp. Et vaataja kinno jõuaks, peavad rohkem pingutama nii väikekinode vedajad kui ka filmitegijad. Sepa sõnul peaksid väikekinod rohkem vaeva nägema turundamisega. «Peab korraldama sündmuseid, mõtlema, mis inimesi kinno meelitab,» räägib Sepp.
Ringkäigul tekkis ka mitu praktilist ideed. Näiteks võiksid kinod teha koostööd lähedalasuvate koolidega ja tekkis ka mõtteid, kuidas noori filmi- ja meediahuvilisi kinno tuua ning millised üritused kohalikele meeldida võiksid.
Sepp soovitab kaasata väikekinode tegevusse ka filmitegijaid ja arvamusliidreid filmide üle vestlema ning filmi telgitaguseid paljastama. «Nad on nõus tulema küll,» kinnitab ta.