Kui otseütlev peaks olema teater, et rahvas tänavale marsiks?
Veri ja füür Tartus, Emajõe Ateenas
8. august 2012, 20:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui siinkohal Mart Kivastiku uue näidendi süžee ära jutustada, võib «Viimase Dracula» järgmiste etenduste külastajail pool vaatajamõnust kaotsi minna. Nõnda ei saanudki lavastaja Kalju Komissarov ja Dracula osatäitja Andres Lepik neid intervjueerinud ajakirjanikule öelda muud, kui et tuldagu ise vaatama, milles asi.
Vaatamas sai käidud ja asi sai selgeks. Või õigupoolest, asi on ju selge algusest peale: kui poliitikategemine Eestis jätkub samal moel, nagu see igapäevaseks on saanud, füüri laskmisega parteidele, aga ka teatud klikkidele vajalike otsuste määrimiseks, siis on Eesti elu p..., nagu seda üks peategelastest, patoloogilise moondumise läbi tegev juuraüliõpilasest Silver (Karl-Edgar Tammi) ühel selgushetkel tõdeb.
Või nagu seda viisakamalt, aga seda järjekindlamalt kordab aususe kehastaja, väliselt akadeemik Juri Lotmani meenutav professor Dra (Andres Lepik): «Põrgut!»
Hea ja halva vastasseis
Kivastiku proosa- ja draamaloomingut on iseloomustatud filmilikuna, milles dialoog kulgeb lühilausetega. «Viimast Draculatki» võib võtta kui õudusfilmi ja kinos Athena, mille palav ja umbne saal asetas ka vaatajad põrgusse, seda etendataksegi.
Lavastajat ja kunstnik Silver Vahtret tuleb kiita selle eest, kuidas erinevad tasandid ja vertikaalpinnad on pandud vastastikku üksteist võimendama. Eeslaval avaneb kõige labasem poliitiline olme. Noorpoliitik Silver (nimi on vägagi kõnekas!) ohverdatakse «püha ürituse» – botaanikaaia ärastamiseks vajalike allkirjade korjamise – nimel. Mängu tõmmatakse joodikust arst, Dr Helsing (Marko Mäesaar), kes märgina mõjub Tartu kui Eesti meditsiini Olümpose taustal ülekohtuselt.
Lava keskel, punase kõrgendiku (veri!) koonusel istub troonina mõjuval toolil verejanu põdev professor Dra, kes on otsekui sild Dracula loo ja kinolinal näidatava unenäolise, paradiisliku aia ning seal jalutava professori hukkunud naise Miina varju vahel. Esimest ja teist mänguruumi eristab vahekangas.
Kuna kõik laval esitatu – dialoog, liikumine, kujundus – on allutatud füüri (altkäemaks, kildkondlik omakasu, korruptsioon) ja vere (ausus, inimväärikus, elu elamine «nagu tohib») vastasseisu rõhutamisele – kuni sinnamaale, et parteijõmmidele Kesikule (Aarne Soro) ja Victorile (Margus Jaanovits) võrdubki füür verega –, siis kujuneb lavastusest Halva ja Hea vastasseisu plakatlik esitus.
Alasti parteipoliitika
Tundliku sotsiaalse närvi ja vaheda publitsistisulega Mart Kivastik võitleks teatrilaval nagu edasi oma võitlemisi ülikooli kohviku kuulumise eest ülikoolile. Iroonia on selleski, et näitemängu esitamiskohaks on «füüri» sõnana käibele toonud ettevõtja Rein Kilgi eestvõttel ja rahaga uuele elule äratatud Athena keskus. Raske on ka ette kujutada Kivastikule samavaimulisemat partnerit lavastajana, kui seda on vanameister Kalju Komissarov.
«Viimase Draculaga» kordaks ta otsekui sedasama pöördumist, mille ta tegi ligi poole sajandi eest loomeliitude ühispleenumil: «Kallid inimesed, meie ei ole kohustatud seda hullumaja kaasa mängima. Kõik. Tänan tähelepanu eest.»
Kuna näitlejad esitavad tüüpe, mitte aga tervikliku siseilma või psühholoogilise kujunemisjoonega tegelaskujusid, siis ei tasu lavastusest oodata suuri rollisooritusi. Efektsena mõjuvad Soro ja Jaanovitsi Kesik & Victor, aga neile on ka kirjutatud värvikas tekstipartii.
Väga hästi saab oma, selles näitemängus ainsana muundumise läbi tegeva rolliga hakkama Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilane Karl-Edgar Tammi. Ta mõjubki Silverina!
Tammi koolikaaslased Marika Palm ja Jaanika Tammaru ei pea midagi juurde lisama, sest näidendiski on nad vaid üliõpilased. Napid repliigid jätsid Andres Lepikule professor Dra(culana) rollis väga vähe mänguruumi.
Tema pidulikus käetõstes ja peahoiakus oli antiikaja mõtleja poosi, selles aga, kuidas ta veenis Miinat vereks muutunud veini jooma, piibellikku sakraalsust.
Eesti teater, ilmekaimalt NO99, nüüd ka Emajõe Suveteater, on alasti kiskunud Eesti aina vastikumaks kippuva parteipoliitilise argipäeva. Kui otseütlev, näpuga näitav, plakatlik peaks veel olema teater, et rahvas saalist tänavale või nendesamade «füürilaskjate» kontoritesse marsiks, ütlemaks: «Meid ei saa kohustada seda hullumaja kaasa mängima.»
Küsimärk?
Arvustus
Mart Kivastik
«Viimane Dracula»
Lavastaja Kalju Komissarov. Kunstnik Silver Vahtre. Kostüümikunstnik Krista Tool. Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
Emajõe Suveteatri esietendus
3. augustil Tartus Athena kinos