Arhitekt ja Kukerpillide ninamees Toomas Kõrvits on Vihula valla elanik, aga muretseb ka Rakvere laululava ja vanalinna saatuse pärast.
Toomas Kõrvits: “Me areneme kogu aeg, me ei seisa paigal!”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas kulges Kukerpillide äsja lõppenud ringreis?
Ringreis läks hästi, tänu taevale, sest olid ilusad ilmad, fantastiline seltskond ja fantastiline publik.
Kuidas sai kokku see seltskond, kes ansambli 40. sünnipäeva tuuril ja vastsel duubelplaadil “Kaunimad laulud” koos Kukerpillidega mängis?
Meil oli ammu plaanis teha midagi puhkpillidega. Kuna Aarne Valmis pakkus ise ennast turneed korraldama, siis soovitas ta Väikeste Lõõtspillide Ühingut ja Marko Matveret. VLÜ mehed mängivad ka puhkpille. Me alguses muidugi ei uskunud, et Matvere pärast pikka reisi meiega liitub, see oli suur üllatus. Veel suurem üllatus oli, et VLÜ poisid olid kohe nõus ja masin läks käima. Ei olnud muud kui lindistamisvaev.
Esimene laul, “Kaunimad laulud”, oli tegelikult eelmise plaadi lugude nimekirjas, lindistasime selle siis ära, aga see jäi meil välja. Panime loo uuele plaadile. Huumorivõtmes on seda kõigile teada-tuntud lugu tehtud.
Teise plaadi jaoks oleme saanud koostööd teha erinevate artistidega. Turkka Mali laulab ühte lugu, ta on Soomes sama tuntud kui meil Uno Loop. Väga huvitav on “Rotterdam”, mida laulab Shantykoor Hollandist. Käisime Hollandis, neile “Rotterdam” väga meeldis. Üks huvitav ansambel Soomest on Kassiahastus, teeb Soomes mitmeid meie lugusid. Siin on seinast seina, mitmeid artiste.
Lõpuks on David O’Brock, kellega meil on sidemed olnud juba tükk aega. Teeme temaga ka ühte pikemat plaati. “Lovesong” ansambli The Cure repertuaarist on üsna populaarne lugu maailma mastaabis. Teeme seda omas võtmes, arvan, et tulemus on päris hea. Davidiga lõpetame plaadi jõuludeks. Seal on suurem osa ameerika kantrilaulud, mis ta laulab, aga on ka lastelaule – selle repertuaari valis ta ise välja. Laulust “Lovesong” tuleb ka video, mis on võib-olla ka MTVst nähtav. Töö käib.
Kuidas Kukerpillid ja David O’Brock kohtusid?
Rakvere on väike linn. Mul on sidemed Lembit Kaljuveega, David O’Brock on ka Kaljuveede perekonnas. Mängisime tema juubelil, kus ta ka ise esines. On väga kena, et David on kõige muu juures ka suur laulusõber.
Miks püsib mõni ansambel 40 aastat, aga mõni teine samal ajal loodu on juba ammu unustuse hõlmas?
See on väga lihtne: laiskus laiali minna. Seda küsimust on nii palju küsitud ja tegelikult vastavad teised inimesed, mitte meie. Meie asi on lihtsalt olla laisk.
Tegelikult on armastus muusika vastu. Mis sest kasu on, et lõpetad ära, paari kuu pärast hakkad niikuinii midagi tegema, parem siis juba sellesama rea peal olla, kus sa oled, on tunduvalt lihtsam.
Ka Kukerpillide mõjul on mitu ansamblit tekkinud. Kas nende seas on kedagi, keda eriliselt armastate?
Muidugi. VLÜ, Untsakad, rääkimata sellest, mis toimub Viljandis, kus on taimelava ja noori muusikuid kasvab. Meie oleme ka saanud mõjutusi igalt poolt. Ikka tuleb kuskilt mingi pisik külge. Tähtis on, et noored kogu aeg teevad midagi.
Igaüks ajab oma rida ja igaühel on oma kanalid. Kopeerida ei ole mõtet. Meie oleme saanud mõjutusi, samamoodi saavad praegused noored, kes teevad suure ringi ja jõuavad tagasi.
Samuti on biitmuusikas. Kui sa ei ole The Beatlesi muusikaga kokku puutunud ja seda läbi töötanud, ei tee sa rokkmuusikas midagi. Tihtipeale hakkavad noored kohe tegema trash’i või metalli, aga läheb pisut aega, kuni neil on jalad maas. Siis nad peavad käima biitmuusika juurte juurest korra läbi ja tulevad hoopis teise kvaliteediga. See on sama, kui sa tahad hakata lugema, aga ei tunne trükitähti. Krahmad raamatu ja hakkad lugema, aga tegelikult tuleb kõigepealt kõik tähed selgeks saada.
Kas võib öelda, et Eesti folk- ja kantrimuusika on siis kukermuusika – kui keegi tahab seal läbi lüüa, peab ta kõigepealt töötama läbi Kukerpillide loomingu?
Loomulikult. Asi on selles, et meie oleme ju juurte juurest kasvanud, kuulanud rahvamuusikat. Aga me oleme rahvamuusikat täiendanud mõjutustega, mis me oleme saanud igalt poolt mujalt. Biiti on sees, teiste rahvaste muusika mõjutusi on väga palju. Me ka areneme kogu aeg, me ei seisa paigal. Nüüd muutume küll pisut vähem kui vanasti, aga midagi kogu aeg toimub.
Missuguseks hindate virulasena siinset muusikaelu?
Loomulikult hindan väga heaks. Kultuurivallas on siin üks eesrindlikumaid kohti Rakvere, kus kogu aeg midagi toimub, kunstinäitusi ja muid kultuuriüritusi. Minu meelest on see väikse linna kohta ideaalne variant, kultuurilipp on siin kõrgel.
Aga kas mängupaikadega on siinkandis hästi?
Rakveres küll ei ole. Kohutavad lood on tegelikult sellega, mis toimub laululaval. Meie kontserdile tuleb väga palju pensionäre, nad pidid nõlvadel maas istuma, ühtegi pinki ei olnud. Üldse on seal küllaltki räämas, ka veskis. Ma ei olnud seal tükil ajal käinud, aga Nõukogude ajal oli tunduvalt lahedam olukord. Peaks kätte võtma ja selle korda tegema, sest muud avalikku kohta ei ole; on linnuse hoov ja staadion. Laululava on niivõrd kihvt koht ka, et seal peaks midagi tegema hakkama. Kesklinnas on küll tehtud.
Tuleks teha nii, et inimestel oleks seal mugav olla. See on pikem projekt juba, seda päris nii jooksu pealt ei lahenda. Peaasi, et inimestel on hea olla, mõnus kuulata. Et seal mingi tantsuruum on, on ka oluline. Võib-olla mitte külvata sinna muru, vaid panna korralikud istepingid.
Laululavad on kõik lapiti, rahvas saab istuda kaares. Aga siin on kanal. Selles mõttes on ta natuke kehvas olukorras. Siin annab ka midagi leiutada, asi ei saa olla nii lahendamatu.
Kui paljudes majades teil Lääne-Virumaal arhitekti või sisekujundajana käsi sees on?
Ma ei tea seda arvu. Virumaal on neid palju, sest ma tegin Hoiupanga harukontoreid Lääne-Virumaal ja Ida-Virumaal, neid on peaaegu igas maakohas.
Seesama ruum, kus me praegu oleme. (Räägime juttu Virumaa Teataja toimetuse hoones, mille sisekujundaja Toomas Kõrvits on. – Toim.)
Aastakümneid tagasi ütlesin, et Pikast tänavast peab saama üks korralik Rakvere tänav. See on selles mõttes täide läinud, et siin toimuvad laadad, on vanalinna selts, valutatakse südant selle tänava pärast.
Kahju, et siin on veel sellised “hambaaugud”, põlenud majad. Loodame, et kunagi saab kõik korda.
Sellist bussipeatust nagu keskplatsil ei tohiks kindlasti siia luua. Ei pea ainult vanu maju järele tegema, võib ka moodsaid maju ehitada. Aga need peavad siia ilusti sobima, et tänav oleks nagu tervik. Praegu need augud segavad tervikut.
Mu vanaisa elas ju Viru tänaval, oli Rakveres tuntud mütsimeister. Ma mäletan, kui ma olin pisike poisike, siis me tulime just sealt Viru tänavalt siia muuseumisse. Mulle on meelde jäänud just see koht, kus ma vanaisa käekõrval läksin. Võib-olla sellepärast on sööbinud mällu ka.