Sagadi muuseumi otsaseinal avatud infotahvel “Eesti mängufilmide võttekohad. Lääne-Virumaa ja põhjarannik” kaardistab siin vändatud filmid.
Tahvel põlistab filmid ajalukku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viru Folgi ja Eesti filmi juubeliaasta programmi kuulunud infotahvli avamine ning kinoöö Ervin Õunapuu “Kõrbekuu” ja Jaan Kolbergi “Jüri Rummuga” tõid reede hilisõhtul kokku paarkümmend filmihuvilist. Projekti produtsent Artur Talvik märkis, et vedas enne ürituse algust kaaskorraldajatega kihla, mitu inimest tahvlilt kattelina eemaldamist tunnistama tuleb, ning kohaletulnute arv ületas optimistlikumadki ennustused.
Sagadis avatu on osa arhitekt Raul Vaiksoo ja Artur Talviku suuremast ettevõtmisest, mille käigus peaksid kohalikke võttepaiku kajastavad tahvlid jõudma igasse Eesti maakonda. Sagadi on teine paik, kus seesugune tahvel avati: esimeseks oli Koguva, pühapäeval lisandus ritta Palamuse.
Artur Talvik meenutas, et idee Eesti filmi juubeliaasta üritustega suurtest keskustest väljaspoole sõita oli olemas juba ammu. Kui loomeliitude uusaastaballil selgus, et arhitekt Raul Vaiksoo on Eestimaal rännates otsinud ja jäädvustanud paiku, kus kunagi toimunud filmivõtted, küpses plaan võttepaiku laiahaardelisemalt kaardistada.
“Raul on projekti süda, koostas ja kujundas kaardi, kirjutas tekstid,” kiitis Talvik. “See on doktoritöö, pole ju andmebaasi.”
Ligikaudsetest arvudest kõneldes nimetas Vaiksoo, et Eestis tehtud 240 mängufilmil on kokku tuhatkond võttepaika. “Töö on hullumeelne. Kaheksa kuud ma olen praktiliselt ainult sellega tegelenud, nii et oma põhitöö, arhitektuuriga pole saanud üldse sina peale minna veel sellel aastal.”
Lääne-Virumaa on kaardiloojate andmeil Eesti armastatumaid filmipiirkondi. Artur Talvik leidis, et siinset kanti võiks nimetada Eesti Hollywoodiks, kuigi filmide arv jääb veel alla Harjumaa omale. Maavanem Einar Vallbaum lubas aga uljalt, et nii ei jää enam kauaks: “Mul on laua peal avaldusi Mosfilmist, Lenfilmist ja mujalt välismaalt. Lööme rekordi üle!”
Lääne-Viru filmikeskuse tiitli on auga ära teeninud Sagadi, mis on Talviku sõnul ühtlasi võttepaikadeks olnud maakohtade seas Eesti meistri staatuses.
Muuseumi teenindaja, aastaid mõisaelu alal hoidnud Maie Kaja on filmivõtete tunnistajaks olnud 1981. aastast, mil Lenfilm väntas mõisas “Baskerville’ide koera”. Sagadis tehtud filmidest pidas Maie Kaja südamelähedaseimaks “Tuulepealset maad”, mille kohta Talvik aga ütles, et seriaale, nagu ka lühi- ja dokumentaalfilme, ei ole filmikaardile kantud.
“See ei ole sugugi täiuslik siinse piirkonna kaart,” tunnistas Raul Vaiksoo. “Vigu kindlasti on, aga 98,9% on õige.”
Filme “Kõrbekuu” ja “Jüri Rumm”, mida publik öökino raames muuseumihoone seinalt erksa huviga jälgis, ühendab peale Sagadi mõisa kui võttepaiga ka Ervin Õunapuu, kes oli 1994. aastal “Jüri Rummu” kunstnikuks ja 1999. aastal “Kõrbekuu” režissööriks.
“Enne võtteid otsime välja kohad ja kui ma olen ta juba välja otsinud, siis ta hakkab minu jaoks tööle, kusjuures rohkem, kui ma oskasin ette kujutada” rääkis Õunapuu võttepaiga tähendusest oma loomingus. “Näiteks Sagadi oli fantastiline.”
Õunapuu rõõmustas, et tahvli avamine ja filmiöö ta üle aastate taas Sagadisse tõid. “Viimane kord ei olnud ma siin filmiga seotud, Mikk Mikiver lavastas “Surmatantsu”. Ma ei liialda, kui ütlen, et ma kuulen Mikiveri häält siin vahepeal.”
“Kui sa oled ühe filmi juba teinud ja selle maitse suhu saanud, siis tahad järjest rohkem ja rohkem. Nagu mingisugune narkomaan nõeluks ennast, ma kujutan ette, et see on täpselt sama asi,” iseloomustas Ervin Õunapuu oma suhet filmikunstiga. “Filmis on absoluutselt kõik meediumid olemas: muusika, liikuv pilt, värvid, mittevärvid, lugu. Film on kõikide kunstide summa.”