Tiit Kask: Pärnu suvepealinna kuvand on inimeste peades kõvasti kinni, suvepealinn ise natuke maha käinud.

Foto: Andres Adamson

Seda, kuidas sai Pärnust suvepealinn, on õige küsida Tiit Kase käest, kes sellal oli sündmuste keskel algul Pärnu abilinnapeana, hiljem linnavalitsuse nõunikuna.

Ametlikult on Pärnu kandnud suvepealinna tiitlit 1996. aastast.

Kuidas see suvepealinn siis sündis?

Suvepealinna nimi läks liikvele tänu ajakirjandusele 1995. aastal. Aasta varem olime jõudnud suveürituste plaanimisel sinnamaani, et hakkasime juba sügisel toimunud TOURESTil ja teistel messidel tutvustama 1995. aasta sündmusi.

1995. aasta oligi kultuuriürituste poolest nii tihe, et tollane kultuuriminister Jaak Allik nimetas Pärnut suviseks kultuuripealinnaks, millega ajakirjandus kohe õhinaga kaasa läks ja Pärnu suvepealinnaks kuulutas.

Seda 1996. aastal ametlikultki, kui Tallinn sümboolselt pealinna tiitli suveks Pärnule üle andis. Pärnu linnapea oli siis Väino Linde.

Ja kuvand Pärnust suvepealinnana võeti kohe omaks?

Tõtt öelda, ega me siis keegi osanud arvata, kui mõjusaks kuvandiks inimeste peades “suvepealinn Pärnu” kujuneb, aga see võeti tõesti kohe omaks ning hakkas jõuliselt elama. Tõsi, Pärnu püüdis sel ajal kõvasti ja linnal oli ambitsioonikust

Tohoh?!

Näiteks avasime 1991. aasta juulis Eestis esimese väliskapitali toel renoveeritud ja tööle pandud hotelli, selleks oli Victoria, kuhu käidi Tallinnastki paariks-kolmeks tunniks restorani sööma, sest siin oli hoopis teine maailm, teenindamise tase nagu välismaal.

Või jahtklubile antud sinilipp, mis õpetas meid aru saama, mida tuleb keskrannas teha, millisele turvatasemele jõuda, et rahvusvahelist supelranda pidada.

Tänu 1980. aastate lõpus alanud väikeprivatiseerimisele oli meil palju baare ja söömakohti, nii et Vene ajast jäänud järjekorrad kõrtsiuste taga olid meil 1990. aastate keskpaigaks ammu minevik.

Olen kuulnud teid kõnelevat juba 1930. aastate Pärnust kui suvepealinnast.

Tegelikkuses oligi Pärnu suvepealinn palju varem kui tosin aastat tagasi.

Leidsin ühest 1937. aasta ajakirja Mareti numbrist järgmise teksti: “Mõne aasta eest sai Pärnu suvise pealinna nime, sest seal peeti vabariigi valitsuse koosolekuid, kuna enamik valitsusliikmeid siirdus Pärnu suvituspuhkusele. Nüüd pole küll Pärnus enam vabariigi valitsuse koosolekuid peetud, kuid suvise pealinna nimetus on talle jäänud ja ega ta sellest lahti saa. Ja ei tahagi lahti saada, seda nime ei saa iga kuurort enesele.”

Seega, algul Pärnule omistatud suvepealinna tiitel oli sootuks ratsionaalsemat laadi, väljendades otseselt riigi valitsemise kandumist suveajaks Pärnusse?

Jah, suvepealinna tiitel täitus puhtalt kultuurilise sisuga alles 1990. aastatel, varem tähistas see riigivõimu kandumist pealinnast suvekuudeks kuurorti.

Tuleme tagasi 1990. aastate keskpaika. Kuidas sündis suvepealinna sümboolika?

Algul tõime välja Pärnu suvemärgi, mida mina nimetan päikesesiiliks ja millest paremat linna embleemi ma ei tea. Kõik hilisemad on minu arvates rohkem disainitud ja seetõttu vähem spontaansed ja lõbusad.

Esimest korda oli päikesesiil väljas 2x2 meetri suurustel palakatel turismimessil 1994. aastal. Hiljem tõime selle Pärnu lipule.

Tegelikult oleks meid suvepealinnaks kuulutatud juba 1995. aastal, aga aasta varem, just kaks päeva pärast meie turismimessi lõppu, läks ju põhja parvlaev Estonia. See lõi meilt aastaks ajaks välisturismi tagasi, kuigi just 1995. aasta oli suviste kultuuriürituste poolest väga tihe: “Fiesta”, festivalid, kontserdid, näitused …

Mis veel sellest ajast meenub?

Oluline oli i-punkti avamine linnas, see on rahvusvahelises mõttes nagu Coca-Cola kaubamärk: ükskõik, kus maailmanurgas sa oled, kui sul on janu, tellid kokakoola ja võid kindel olla selle joogi tuttavas maitses ja kvaliteedis.

Samasugune on roheline “i” turistile. Kogenud matkaja teab, et i-punktist saab ta kiiresti ja professionaalselt endale vajaliku teabe, olgu siis matkamarsruutide, linnalähedaste looduskaunite paikade, ööbimiskohtade või restoranide-baaride kohta.

I-punkti avamisegagi olime Eestis esirinnas.

1994. aasta juurde kuulub veel üks võit: me saime endale pärast pikki veenmisi valge laeva, meid külastas suvel kaks või kolm korda luksuslik Läänemere kruiisilaev, mille kodusadam oli Kotka. Sadam pesi tollal veel Kesklinna kail asunud turbaterminali tolmust puhtaks ja laev võis tulla. See sai võimalikuks otse laevaomanikega rääkides. Helsingi messil võtsime neil nööbist kinni ja ütlesime, et nad on väga oodatud, et Pärnu linnal on, mida külalistele pakkuda, miks mitte tulla.

Kuidas te ise turismialale sattusite, hariduselt olete ju pedagoog?

Sattusin tänu omakandimehele Jüri Raidlale. (Raidla kodu oli Pärnu-Jaagupis, Kask töötas siis Koonga kooli direktorina – T. K.) Raidla tegeles 1980. aastate lõpus rajooni parteisekretärina EKP Pärnu rajoonikomitee laialisaatmisega. Tema soovitas mul konkureerida Iirimaal kuus nädalat kestvatele turismiala kursustele. Saingi sinna ja tõtt öelda, ega mul rohkem turismialast koolitust olegi, kõik hilisem on tulnud iseõppimise kaudu.

Koongas olime elustanud Mihkli laatade traditsiooni, mis elab siiamaani, korraldasime Pikavere külas Mihkli kalmistul ja pastoraadis talguid. Iirimaalt tulin, pea uusi mõtteid täis ja soov kohe hakata maailma muutma. (Naerab.) Hakkasime siis Pärnus turismi arendama, loodi Pärnu arenduskeskus, seejärel turismiarendus, kuni 1993. aastal sai minust Pärnu abilinnapea, kes muu hulgas turismigagi tegeles, hiljem linnavalitsuse nõunik.

Alanud oli Pärnu suvitusturismi kõrgaeg. Statistika andmetel külastas 2001. aastal Pärnut ligikaudu 400 000 turisti.

Olen loengutel, kaasa arvatud välismaal, näidanud üht tollest ajast pärit fotot. (Kask kuvab arvutiekraanile foto Pärnu keskrannast, mis kihab suvitajaist, neid jätkub liivale ja merre.) Ja minult on mõningase nõutu vaikuse järel küsitud: “Kas selline olukord meile endale meeldib?”

Tuli vastata, et mitte päris. Mõistsime, et istume sellise inimhulgaga ökoloogilise pommi otsas, sest selline suplejate hulk on pigem ohu- kui kvaliteedimärk. Aga saime juba siis aru, et Pärnu ranna külastuskoormust tuleb hakata hajutama, kasutades selleks koostööd maakonna valdadega.

Kui vaadata Pärnu linnas aktiivselt kasutatavat rannajoont ja võrrelda seda näiteks 1935. aastaga, on kogu suvine tegevus jäänud samale rannaalale, kuid suvitajate arv on kümneid kordi kasvanud.

Rand tuleks Pärnus nii pikaks venitada, kui vähegi annab. Kahjuks liigub asi väga aeglaselt.

Kas turismikoormus on vähenenud?

Meie käsutuses on Pärnu turismi statistika 1995. aastast 2008. aastani. Eesti siseturism teinud Pärnus viimastel aastel järsu languse. Praegu võime küll öelda, et eestimaalastele ei ole Pärnu enam suvise turismi tõmbekeskus.

Samal ajal on välismaise turismi osa jätkuvalt kasvanud, meid aastas külastavast 150 000 – 200 000 turistist on 70 protsenti välismaalased ja ainult 30 protsenti kaasmaalased. Võimalik, et suhe 70:30 on veel rohkem kodumaalaste kahjuks, sest korteriehitusbuumi ajal hakkasid soomlased-rootslased ostma Pärnusse kortereid mitme pere peale, et oleks jõukohasem.

Nemad hakkasid siin perekonniti puhkamas käima isekeskis koostatud graafiku järgi ja elavad majutusasutuse asemel justkui oma kodus, mis statistikasse ei jõua. Mõistagi ei jõua kõik kodumaised turistidki statistikasse, kui nad ööbivad sugulaste ja tuttavate juures. Ning kindlasti väisab Pärnut palju neid, kes saabuvad hommikul ja lahkuvad õhtul, et hommikul tagasi tulla. Ööbitakse linnalähedastes valdades või sõidetakse koju.

Tõepoolest, Tallinn on siit poolteisetunnise autosõidu kaugusel.

Mitte ainult Tallinn. Me ei tohi unustada, et asume Tallinna ja Riia joonel. Kui me suudame inimesed sellelt rajalt Pärnu meelitada, kas või mõneks tunniks või päevaks, suudavad need kaks pealinna suvise Pärnu rikkaks teha.

Kuid ma armastan rõhutada, et Pärnu on veel teiseski mõttes teljelinn, pean silmas Pärnu-Viljandi-Tartu telge, mis nüüd on ju ülikooliga kokku seotud. Oleks rumal, kui Tartu suhtleks Pärnuga läbi Tallinna, mitte üle Viljandi, nagu loomulik oleks.

Seega tuleks meil kodumaal otsida ühishuve ja olla linna maine konkurentsis edukas. Nii Tallinna-Riia kui Pärnu-Viljandi-Tartu teljel.

Kas Pärnu võib suvepealinna tiitlist ilma jääda?

Muidugi võib, kui pärnulased ise ei ole valmis suvist turistide koormust taluma. Mäletame nõukogude aega, kui turism oli metsik ja riik ei saanud sinna midagi parata. Aga see tõi kaasa probleeme toitlustamises ja olmes. Teisalt andsid turistid pärnulastele suvise lisateenistuse, nagu see on meie linnale omane olnud juba 170 aastat.

Seega tuleb meil kodutööna selgeks mõelda-rääkida, kas suvepealinnana jätkata. Seda ei saa meie eest keegi otsustada, isegi mitte Narva-Jõesuu. Kui me tahame edasi olla suvepealinn ja koos sellega tuua linna üleriigilisi kultuuriüritusi, olla avatud ja külalislahke linn, ei ohusta meie tiitlit miski. Aga kui suvepealinnaks olemine kujuneb mingiks õllelauataguseks naljaks, et kuulutame ennast pealinnaks, “teeme ära”, ja sisuline töö jääb tegemata, pole küll vaja edasi pingutada.

Kuidas edasi?

Ajalooline kuurordipärand töötab suvepealinna tiitli kasuks hoopis reaalsemalt ja jätkusuutlikkust ning konkurentsivõimet tagavamalt, kui viimaste aastate linna mainekujundus ja turundus on seda teha suutnud.

Praegu on tegemist ebaprofessionaalsusega mainekujunduse ja turunduse üldtunnustatud teooriate ning praktikate rakendamisel ning asjatundmatuse, pealiskaudsuse ja hoolimatusega Pärnu linna ja pärnakate suhtes.

Selleks peaksime püüdma üle saada.