Ansambel Elephants from Neptune, noored mehed, kelle suvilad ja loominguline kodu on Võsul, doseerivad klassikalisse rokkmuusikasse parasjagu psühhedeeliat ning vajadusel folgielementegi. Elevantide pilgud on suunatud tulevikku ja omanäolisuse minetamist nad ei pelga.
Viru Folgi viimasel päeval, paar tundi enne ansambli Elephants from Neptune kontserti istus bänd koos oma sõpradega Vinteri lava kõrval. Kohal olid solist ja kitarrist Robert Linna, trummar Jon Mikiver ja kitarrist Markko Reinberg alias Linnu. Teadaolevalt sõitis Käsmu poole neil hetkil ka basskitarrist Rain Joona. Ent meie vestluse alguseks teda veel päral polnud.
“Kui me neljakesi midagi koos teeme, siis on alati hästi hea olla olnud. Meil ei ole kunagi olnud ühtegi halba proovi,” teeb Jon Mikiver jutuotsa lahti.
“Isegi, kui lood ei tule välja, loen mingi tempo ja löön lahti, siis hakkame jämmima ja mängime tund aega.”
Robert Linna kergitab katet oma loometegevuselt: “Kui ma ise mõtlen mingeid lugusid välja, siis üritan lasta end nii vabaks, et ma ei jääks mingitesse standarditesse kinni. Mingi ägeda asjani võib viia ka mitu tundi suvalist plõnnimist. Ma lasen juhuslikkusel sisse astuda. See on minu loominguprotsess, kus üritan mitte mõelda samal ajal.”
Linnu noogutab ja ütleb: “Kui ma üritan midagi uut kirjutada, siis pärast meeldejäävat sündmust. Hakkan kõigepealt sound’i otsima, veidrat või ägedat heli.”
Küsin, kuidas tekivad helide juurde sõnad. Laulab see elevantide kollektiiv inglise keeles. Jon Mikiver ja Robert Linna räägivad, et nemad kirjutavad sõnu enamasti muusikast sõltumatult ja sobitavad hiljem sõnad ja viisid tervikuks.
“Üritad mingi reaalse sündmuse teha nii anonüümseks kui võimalik ja ilustada sõnadega,” kirjeldab Robert Linna. “Aga paljude inimeste juurde on lihtsam jõuda sõnadega, kui heliliselt midagi öelda. See on hästi peen teema. Just eile sõitsin Põlvast Tallinnasse Andres Kõpperiga, Tenfold Rabbiti lauljaga. Siis me rääkisime sellest inglise keeles laulmisest. Inglise keeles ja eesti keeles laulmine on sama, mis kahe erineva instrumendi mängimine. Foneetika ja rõhuasetus on täiesti teistsugused. Inglise keeles on huvitav laulda, kuna see ei ole mu emakeel, on seda huvitav avastada. Samas on mul eesti keele vastu nii suur austus, et kui ma tahaks eesti keeles laulda, siis tunnen, et peaksin valima kõik täpselt õiged sõnad. Tundub suur vastutus.”
Linnu noogutab. Jon Mikiver lisab, et inglise keeles lauldakse ka seetõttu, et lähiajal on plaanis oma muusikaga kogu maailm vallutada. “Praeguse seisuga räägib maailmas inglise keelt rohkem inimesi kui eesti keelt,” teab ka Robert Linna.
Esimesed sammud maailma vallutamiseks on tehtud: debüütplaat on väljas, kontserdi- ja festivalikutseid jagub, suvel soojendati menubändi Red Hot Chili Peppers kontserti Tallinna lauluväljakul, sügisel seisab ees Baltikumi ja Soome turnee koos helsinglaste pundiga Murmansk. Samas on elevandid koos mänginud alles kaks aastat! Tähelend on seega olnud peaaegu meeletu. Jon Mikiver arvabki, et liiga suurt tükki ei tasu korraga hammustada. Robert Linna usub: “Tegelikult ei ole oluline, kui palju inimesi sind kuulab, vaid see, kuidas sa neid aidata saad ja kuidas sinu muusika neid mõjutab.” Linnu noogutab.
Mismoodi elevantide muusika siis inimhinge ja maailma paremaks muudab?
“Kui ma kuulan muusikat, ükskõik kas kontserdil või pleierist, siis mulle jääb alati mingi visuaalne pilt meelde,” selgitab Robert Linna. “Mulle tuleb alati meelde see koht, kus ma seda esimest korda kuulasin või mis minuga samal ajal juhtus. See on mingis mõttes elu soundtrack. Ma ei tea, kuidas muusika otseselt mõjutab sinu tegutsemist. Pigem ta rõhutab midagi, mis sul endal mõttes on. Kui sa oled näiteks tüdrukust lahku läinud ja tuleb mingi ülisentimentaalne lugu, siis see ikka rõhutab seda emotsiooni. Samas musa võib tekitada ka täiesti nullist mingi uue tunde inimeses. See on muidugi ülim eesmärk muusikuna, et sa suudad viia inimese teisele level’ile. Enamasti mulle tundub, et inimeses on põhi endas alati sees, sa suudad lihtsalt aktiveerida kuskil ajus mõned rakud ja see muudabki inimest.”
Selle ajurakkude jutu peale naerdakse koos ja sõbralikult. Linnu noogutab ja muheleb kaasa. Rain Joonat, oodatud basskitarristi, pole muide ikka veel tulnud. Aega on.
A
nsambli Elephants from Neptune sünnikodu on Võsul. Ka vaimne kodu, tundub. “Me oleme kõik vist südames sellised inimesed, et kui me saaksime, kui kellelgi oleks juhiluba, siis me oleks siin veel palju rohkem ka,” kõneleb Jon Mikiver. “Näiteks kui Linnu sõidab pühapäeva õhtul linna, siis esmaspäeva õhtul ta ütleb: “Ma ei jaksa siin linnas enam olla.””
Linnu noogutab selle jutu peale ning Jon jätkab: “Ja kõik tunnevad sama asja! Praegu eelistavad kõik küll pigem kõndida metsa all kui toimetada pealinnas. Hommikul lähed randa, seisad viis minutit ja sul on juba nii palju mõtteid.”
“Eriti kui teed rokkbändi, siis on vaja osata ennast kõrvalt vaadata ja kuulata ka,” täiendab Robert Linna.
Pärin päris lõpetuseks, kas bändiliikmeil on midagi südamel, mis jäänud laiadele massidele välja ütlemata. Tuleb välja, et ongi.
“Ärge olge üksteise peale nii pahased. Tegelikult on kõik okei,” lausub Jon Mikiver. Oma sõnum on ka Robert Linnal: “Inimesed võiks rohkem kraanivett juua.”
Ja Linnu lisab viimaks, et Võsu pätid tuleks kinni püüda. See mõte leiab jalamaid tulist poolehoidu. Jon Mikiver: “Varastele hoiatuseks: me oleme siin. Ja kui nad ära ei lõpeta, siis teeme neist laulu, mis on hästi halb.”
Rain Joona pole veel kohale jõudnud. Aga ta tuleb varsti. Ja siis läheb tõsiselt asjaks. Elevandid on Neptunilt kohale jõudmas.