Jean Philippe Galland on prantsuse keele õpetaja, kes maailma eri kultuuride ja rahvustega tutvumiseks vahetab elukohta iga paari aasta tagant, kuid Pärnu linn on talle sügavale südamesse pugenud.
Prantsusmaa mees leidis oma teise kodu Pärnus
22. august 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Praegu tulin siia puhkama ja lõõgastuma, Pärnusse tõmbab mind alati miski tagasi,” räägib mees, kes viimased üheksa kuud on elanud ja prantsuse keelt õpetanud Marokos. Inimesed, keeled ja kultuurid inspireerivad teda rändama juba noorukieast saati.
Pärnusse keelt lihvima
Pärnusse tuli Jean Philippe esimest korda 1997. aastal. Prantsusmaal ja Kanadas soome-ugri keelte, sealhulgas eesti keelega kokku puutunud noormees tahtis õpitut praktiseerida. Kogemusi jagus nii tõlgi kui prantsuse keele õpetajana ning nii saatis ta Eesti eri paikadesse oma elulookirjelduse.
Esimesena vastas talle Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium.
Mõeldud, tehtud ja jaanuaris 1997 jõudiski Jean Philippe Pärnusse. Töö ei alanud kohe, ta tuli siia seitse kuud varem, et harjuda inimeste, eluolu ja keelega. Praegu räägib ta eesti keelt soravalt ja püüab enda keeleoskust pidevalt täiustada.
Sütevakat meenutab prantslane hea sõnaga, kiites sealseid töötingimusi ja inimesi, kellest mõnega ta ikka veel ühendust hoiab.
Eestis olles ei olnud Sütevaka aga sugugi ainuke koht, kus Jean Philippe’i prantsuse keel nõutuks osutus. Peale Pärnu õpetas ta Tartu ülikoolis ja Tallinnas Prantsuse instituudis, mistõttu tuli pidevalt sõita kolme linna vahet. Nendest sõitudest on tal meeles ilusaid momente, kui Eestit imetleda sai.
“Sõitsin viimase bussiga Tartust Pärnusse ja oli just päikeseloojangu aeg,” meenutab mees. “Buss ei läinud otse, vaid sõitis Tõrvast läbi, üsna Läti piiri lähedale. Kogu tee jälgisin bussiaknast loojangut, oli hilissuvi ja see oli nii kirjeldamatult ilus …”
Ei püsi pikalt paigal
Kui Eestis sai täis kaheksa aastat, tekkis Jean Philippe’il tunne, et tuleb taas rändama minna. Mees ütleb enda kohta, et ei suuda pikalt paigale jääda, vaid vajab pidevalt muutusi. “Ma ei ole kunagi olnud paikne pereinimene, vaid reisin iga natukese aja tagant, mul hakkab muidu igav,” selgitab ta.
2005. aastal andis Jean Philippe jalgadele tuld Pärnust Brüsseli suunas. “Varsti hakkasid varbad aga juba sügelema ja tahtsin minna kuhugi kaugemale,” jutustab ta.
Tee viis edasi Afganistani, kus sai oldud kaks aastat. Amet oli endiselt prantsuse keele õpetaja, kuid Afganistanis oli see huvitavam, põnevam ja ohtlikumgi. Maailmarändur tõdeb, et võõrsil on elutingimused teistsugused ja hakkama saamiseks tuleb teada mõningaid reegleid. Tema sõnutsi iseloomustavad Afganistani range distsipliin ja karm kliima.
2010. aastal tekkisid tal kahtlused töö jätkamise suhtes ja ta ei pikendanud enam oma lepingut. Oli aeg edasi liikuda.
Nüüd elab Jean Philippe hoopis Marokos. Reisikogemusi tal jagub, mees oskab rääkida muljeid nii Indiast, Aafrikast, Kariibidelt kui Saksamaalt. Ometi on Pärnu koht, kuhu ta naaseb meelsamini kui oma kodumaale. Siin on tal korter, kuhu saab alati tulla, olgu siis talv või suvi.
“Inimesed ütlevad küll, et “no mis sa siin talvel teed, täitsa väljasurnud linn”, aga ma leian just siis võimaluse keskenduda loovale tegevusele,” kinnitab prantslane.
Pärnakate kohta ütleb Jean Philippe “rasked tüübid”, kes inimesi kergesti ei usalda. Kui Tallinna inimesi loeb ta pigem ükskõikseks, siis pärnakaid endassetõmbunuks.
Üks asi, mis Jean Philippe’ile muret teeb, on eesti keele ja kultuuri tulevik. Vihjates meie keele väljasuremisohule, peab ta silmas just noori, kes järjest enam kõnelevad inglise keeles ja emakeeles õigesti rääkimist prioriteediks ei pea. “Vahel, kui noortega eesti keeles rääkima hakkan, ütlevad nad mulle, et “milleks seda vaja, räägime parem inglise keeles”,” nendib ta.
Auto asemel pigem lennupilet
Teine asi, mida prantsuse keele õpetaja tahab inimestele südamele panna, on liigne mõtlemine rahale ja asjadele. Väärtustatakse käega katsutavat, materiaalset. Jean Philippe kutsub inimesi, hoolimata majanduse raskest olukorrast, olema optimistlikud, sest sisemine rikkus on tema arvates palju väärtuslikum.
Kuigi tema pidevalt reisib, ei tulene see märkimisväärsest palganumbrist, vaid valikutest ja eelistustest. “Reisimine on minu vabadus ja uue auto asemel ostan pigem lennukipileti, et oma silmaringi laiendada,” ütleb Jean Philippe Galland.