Rakvere segakoor Viroonia väisas 9.–19. juulini Portugalis Freamunde rahvusvahelist koorivõistlust. Nüüd kogunesid kooriliikmed kogetut meenutama. Virumaa Teataja jäädvustas nende omavahelisest vestlusest killukesi.
Viroonia näitas Portugalis taset ja elurõõmu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
*
Dirigent Kadri Innos (KI): ... poolteist aastat tagasi otsisime võimalust minna väljamaale. Otsustasime, et me kuskile kooriga läheme, aga ei teadnud veel täpselt, kuhu. Täitsa tunde järgi jäi silma see konkurss. Aeg sobis ja Portugal oli meie jaoks piisavalt eksootiline paik.
Tenor Tauno Suurkivi (TS): Konkursi tase ka – siiski konkurss, mitte päris tilulilu, aga meie tasemele, kus saime end teiste samasugustega proovile panna.
Sopran Marju Saluste (MS): Pikalt kogusime raha. Iga kuu maksime kindla summa.
TS: Suurem osa rahast tuligi kooriliikmete isikliku panusena.
KI: Osalesime folkloori kategoorias. Laulsime vaimulikke rahvalaule, rahvalauluseadeid ja Tormise “Viit eesti rahvatantsu”. Jaanuaris hakkasime tegelema nende lugudega, mõni asi oli üles soojendatud, mõni oli ka uus.
MS: Eelmisel õhtul enne sõitmahakkamist oli viimane proov.
TS: See polnud proov, vaid lausa esinemine, mille ise tegime. Kutsusime oma sõbrad-tuttavad saali, et oleks esinemise mulje. Sellist kogemust polegi, et ei ole väljakuulutatud kontsert, aga on kontsert.
MS: Tuleb tunnistada, et esinemisel läks paremini kui selles avalikus peaproovis.
TS: See oligi hea. Kõik olid nii palju proovi teinud, et arvasid, et oskavad, aga kui tuli esinemise situatsioon ...
KI: Pärast esinemist Portugalis, kui tulid lauljate vahetud emotsioonid, siis mõni ütles, et Eesti konkurssidel on palju hullem. Aga teine ütles, et kui pihta hakkas, siis sõnad läksid kõik meelest ära.
Sopran Merje Kallip (MK): Mina pabistan Eestis rohkem, kui seal pabistasin. Teadsin, et sõnu pean absoluutselt peast teadma, esimeses reas piinlik ka, kui meelest ära läheb. Kõige põnevam oligi, et see oli meie esimene esinemine, kus laulsime peast. Sa oled vaba, sul on käed vabad, ei hoia mehaaniliselt noodilehte.
TS: Mõtled laulu sõnumile, mitte ei loe ainult sõnu, jälgid dirigenti hoopis enam. Dirigendile annab see võimaluse kooriga rohkem suhelda.
KI: Me ei tea, mis meil kõik lihasmälus sees on. On tunne, et kui sa hoiad nooti, oled kindel. Tegelikult on vastupidi.
TS: Hakkad kuulama naabrit hoopis rohkem. Kõik oli hoopis teistmoodi, kui oleme harjunud: pidime laulma prožektorite valguses, pimedasse saali, akustikat lihtsalt ei olnud!
KI: Seal oli väga segane seltskond, ei olnud ainult segakoorid. Olid Ukrainast ja Bulgaariast tütarlastekoorid. Enamik koore olid noored.
MK: Odessa Pärlid olid ikka täitsa lapsed!
KI: Alguses ehmatasime ära, kuhu me sattunud oleme, nagu kõik filakoorid (filharmoonia koorid – toim.) oleks ümberringi.
MK: Ja meie, taidlejad Rakverest, kaks nooditundjat ka hulgas.
KI: Aga ei olnud midagi, see oligi vahva, koor võttis end kokku.
MK: Ei olnud üldse nii, et me olime kõige nirumad. Järgmisel päeval tuli välja juba plaat selle konkursi kohta. Pole mitte midagi häbeneda.
TS: Konkurss algas paraadiga nagu laulupeo rongkäik, ainult suurusjärkude võrra väiksem ja lühem. Mängisid kohalikud trummiorkestrid. Paraad algas tund aega hiljem kui ta pidi algama. Kui algus viibis, korraldasime seal pillimängu ja tantse, võtsime teise Eesti koori Vox Populi liikmeid tantsima.
MK: Huvitav, et kui eestlased hakkasid seal niimoodi toimetama, kogunes ümberringi tohutu mass, kõik pildistasid. Muidu öeldakse küll, et lõunamaalased on temperamentsed, aga seal me tegime neile ära.
TS: Marssisime läbi linna, liiklus pandi seisma. Oli näha, et ega autojuhte polnud ette teavitatud, aga kõik olid väga sõbralikud, vaatasid, naersid. Jõudsime linna keskväljakule, seal andsid orkestrid trummikontserdi. Suurte trummidega, mitte pioneeritrummidega.
MK: Pärast oli süda peaaegu rütmist väljas.
KI: Planeerisime, et see pikk reis poleks ainult konkurss, vaid näeksime ka Portugali. Oli neli päeva ringikolamise aega.
TS: Festivali korraldajad pakkusid seda võimalust, et jääda pikemaks. Nad korraldasid ekskursioone vastavalt meie soovidele, pakkusid majutust, andsid süüa. Mõnusat lõunamaist segadust oli organisatoorse poole juures, aga kõik toimis.
MS: See koht, Freamunde, kus me käisime, on Põhja-Portugalis. Sellele kõige lähem suurasustus on Porto linn. See linn on ju maailma kultuuripärandisse kantud. Andis käia, ukerdada ja vaadata.
TS: Seal toodetakse portveini.
MS: Kusjuures portveini tootmine on omakorda kantud elulaadi maailmapärandisse. Või midagi niisugust. Kuulasime Portugali rahvalikke laule fadosid. Nende järgi lulli ei löö.
TS: Nutetakse pigem.
MS: Atlandi ookeani ääres käisime. Ookean on päris kindlasti suurem kui meri. Kui meri mühiseb, siis ookean müriseb. Nagu rong sõidaks. Käisime Bragas, seal on Portugali usukeskus, selle nimi on Bom Jesus do Monte. Kirik on ehitatud 1700ndate teisel poolel. Seal elab ka Portugali piiskop. Koht on ääretult hästi hooldatud, tohutu astmestik, väikesed kabelid, kus on näidatud Kolgata teed.
TS: Mulle meeldis kultuuride segunemine koolis, kus ööbisime. Kui meie laulupeol saavad kokku näiteks Tõrva ja Rakvere koor, siis oleme ikka üsna ühtemoodi. Seal said õhtuti kokku Bulgaaria, Portugali, Eesti ja Poola koorid, kõik olid hästi sõbralikud, lauldi, õpiti üksteise laulude sõnu.
MS: Ma täpselt ei tea, kes seda ütles, aga me saime mitteametliku tunnustuse kui kõige elurõõmsam koor. Vox Populi võitis folgikategooria ära. Neid oli kihvt kuulata ja neile alla jääda on au ...
*
Viimaks lausub Kadri Innos, et Viroonia laulupere ootab uusi liikmeid ja proove tehakse teisipäeviti Rakvere rahvamajas. Tauno Suurkivi lisab, et iseäranis oodatud on meeshääled.