Mina olen Ülle Lichtfeldt ja soovin, et te kõik leiaks endale inimese, kes ütleks teile: “Ma armastan sind!”.
Nende sõnadega lõpeb TV3 tuliuus tutvumissaade “Randevuu”. Aga roosilise kokkuvõtteni jõudmiseks tuli Ülle Lichtfeldtil, tutvujail, saatetegijail ja vaatajail läbida hirmpikk võttepäev.
Kell 16.50, kümme minutit enne “Randevuu” esimese salvestuse väljakuulutatud algust on TV3 koridori ummistanud viiekümnepealine rahvasumm – stuudiopublik. Televisioon kätkeb illusiooni: esimesel võttepäeval salvestatu jõuab eetrisse ilmselt mitmenda saatena.
“Mõelda, see on saate esimene salvestus! Ja Ülle Lichtfeldt on saatejuht!” sosistatakse koridoris.
Korraga levib teade, et salvestuse algus on poole tunni võrra edasi lükatud. Rahvas valgub tasakesi torisedes laiali – kes õuest värsket õhku või nikotiinipahvakuid otsima, kes algavat salvestust pikaks pidades kohvikust kehakinnitust nõutama. “Mitte midagi ei saa teha, televiisorit ei ole, raadiot ei ole,” mühatab vanem meesterahvas. Aga ära ei lähe keegi. Sest peagi avaneb võimalus kiigata telemaailma telgitagustesse, olla tunnistajaks kahe noore inimese kokkusaamisele ja Ülle Lichtfeldti saatejuhidebüüdile. Selle nimel sai ju tuldud, kui vaja, võib oodata ka tunde.
Stuudios tehakse samal ajal kibekiiresti viimaseid proove, tutvustatakse reegleid saates osalevale kolmele mehele ja ühele naisele. Kui publik platsis, peab ju teadma, kuidas istuda ja astuda. Ja kust leida õigel hetkel roosid, millega üllatada oma võimalikku tulevast. Seejuures tuleb igale osalejale suuniseid jagada ükshaaval, sest esmakohtumine kaamerate ees ei või ju ometi teineteise teab mitmes silmamine olla.
Üks meestest pärib ettevaatlikult, kuidas ta esimesel kohtumisel punktvalguses neiule läheneda tohib. “Sa võid kõike teha, peaasi, et see oleks sünnis,” kostab režissöör ootamatult lichtfeldtliku hääletämbriga. “Ära kohe suudle.”
Ülle Lichtfeldti enese võib etteasteks valmistumas leida stuudiokujunduseks ehitatud pika laudseina nurga taga. Tema tööpäev algas juba 11.30, kui stuudios proove alustati. “Nii närvis olen, täiesti uskumatu!” märgib näitlejanna.
Kell 18 valgub ootamisest kurnat, ent jätkuvalt huviline publikum roosade roosidega kaunistatud stuudiosse. Publikukorraldaja treenib plaksutamist, režissöör julgustab naerma, mitte pihku itsitama. Siis astub publiku ette Ülle Lichtfeldt ning pälvib üdini spontaanse ja poolehoidva aplausi. “Armastage meid ja meie armastame teid!” ütleb ta ja läheb asjalikult üle kontrollima oma pabereid ja rekvisiite.
Ülle Lichtfeldt seisab keset stuudiot. Tema selja taga on helevalge stuudiolaud, mis kõigist külgedest ümbritsetud roosade rooside sülemitega.
Näitlejatar pärib: “Ega see ei kosta mikrisse, kuidas mu süda taob?” Publik vastab eitavalt ja naudib haruldast võimalust jälgida, kuidas lemmiknäitleja enne uues olukorras esinemist end rahustab ja lõdvestab. Siis tuleb aga käsklus ... Stuudios jääb kõik vaikseks, ainult operaatorite kõrvaklappidest kostab vaikset jutupirinat. Ülle Lichtfeldt avab esimeseks lauseks suu, pilgutab kelmikalt silma ja ... alustab. “Te vaatate uut tutvumissaadet “Randevuu”.”
Venemaalt ostetud saateformaat on lihtne, ent elulähedane. Ühele naisele tutvustatakse ükshaaval kolme meest. Oma sisetunde, sugulaste soovituste ning suhtenõustaja, selgeltnägija ja Ülle Lichtfeldti nõuannete varal peab naine valima, kellega neist kolmest randevuule minna. Aga võib ka juhtuda, et naine ei pea kedagi kandidaatidest sobivaks ja lahkub saatest üksinda või et mees, kelle ta valib, otsustab keelduda. Kuidas kulgeb kõnealune saade, ei või välja lobiseda.
Lichtfeldti ülesandeks on külalisi küsitleda ja julgustada. “Need küsimused, mida ma esitan, on stsenaariumi sisse kirjutatud. Kuigi mulle on lubatud teatud improvisatsioon,” räägib ta. “Kui inimene ütleb, et ta ei taha mingist teemast rääkida, siis üritan sellest hoiduda, kuigi stsenaarium näeb mulle ette loomulikult vastupidist.”
Ta arutleb, et sellist saadet oleks kõige õigem juhtida täielikult pühendudes, külalisi ja nende tausta ise üksikasjalikult tundma õppides. Praegu teeb selle töö toimetaja. Lichtfeldt ütleb, et talle on saatejuhiks olemine roll, sest ise ei esitaks ta selliseid küsimusi eales.
Aga kes näitleja lavategelasist saatesse sobiks? “Harry ja Sally võiksid küll sellises saates kokku saada. Ja võibolla “Leenane’i kaunitari” Maureen tuleks ka. Aga ei tea, tal ema ei laseks ilmselt. “Kaasavaratu” ema Harita oleks küll esimene, kes tahaks kogu aeg valida!” tõmbab Lichtfeldt paralleele.
Saatejuhina suhtub ta oma külalistesse hoidva taktitundega, toetab nende valikuid, loob südamliku ja sooja, romantilise ja roosaroosilise atmosfääri. “Ma üritan enda minast hoiduda, inimest puhta lehena võtta,” arvab ta. “Internetis on ju kõik julged, siin on inimene ikka otse ja alasti, ta ei saa öelda, et ta on blondiin, kui ta tegelikult on brünett. Nõuab julgust tulla sellisesse saatesse. Võibolla osa arvab, et see inimene on edev, mina pakun välja, et ta on julge. Ei saa öelda, et nad oleks meeleheitel või ahastuses, see ei ole ka käivitaja. See inimene peab olema aus.”
Et telekaamerad ei sunni kõike järjest tegema, lubab näitleja endale ka pause ja mõnegi lõigu kordamist, kui tunneb, et ideaalist jäi veel tsipake vajaka.
Paar katkestust tuleb tehniliselt meeskonnalt ja paar korda lähetatakse grimmineiud osalejate põsepuna värskendama. “Mul läks nina viltu,” naerab Lichtfeldt ühel neist kordadest.
Saade haarab kaasa. On ju üüratult põnev, kui tutvusi ja värskeid suhteliine sõlmitakse su enda pilgu all. Kelle valib naine? Kas ta eelistus langeb keevalisemale või rahumeelsemale, nooremale või vanemale, krutskilisemale või korralikumale mehele? Või jätab ta täna sootuks valimata? Roosade roosidega ääristet laval toimuv on nii ehe, Ülle Lichtfeldti avavad küsimused toovad saate kangelased nii lähedale, et publikuski võib tajuda poolehoiujooni ühe või teise osaleja suhtes.
Üks proua leiab Lichtfeldti silmitsedes: “Väga armas naine.” – “Nagu väike kuninganna, mustad lokid peas,” lisab teine. Näitleja ise arvab, et läheb oma kümme saadet aega, kuni ta hakkab end saatejuhirollis sama kindlalt tundma kui teatrilaval. Vaatajad ei pane saatejuhi ebamugavust aga tähelegi.
Näib, et just roosadest roosidest hoovab saatetegijate heatahtlikkust, siirast usku, et igaühe jaoks ongi kuskil keegi õige, ja valmidust selle õige leidmisele kaasa aidata.
Saade tüürib lõpuni ning lahendus on rabav enamikule vaatajaist. Lichtfeldti lausuda on lõpusõnad. Ja need osutuvad teravaimaks okkaks. Jälle peab ta tagasi pöörduma: üha telefoninumbrid, mille kaudu huvilised saates osalenutega kontakti leiavad, üha lubadus, et “Randevuu” aitab vabaneda üksindusest. Kui viimaks saab sõnatud ka kokkuvõte – “Mina olen Ülle Lichtfeldt ja soovin, et te kõik leiaks endale inimese, kes ütleks teile: “Ma armastan sind!”” –, viskab näitlejanna end stuudiopõrandale siruli. Aga krapsab jalamaid püsti, et tormata saates osalenuid kallistama.
“Teatud eas on üksindus vahel talumatu. Kuigi mina isiklikult väga armastan üksindust. Seda aega on väga vähe, mis ma saan üksi olla. Kuid ma ei kujuta ette, et ma oleks päris üksi, et mul on lapsed suured ja mees läinud, see vist oleks väga kurb,” avab Lichtfeldt oma suhet saate temaatikaga. “Inimesed on väga erinevad. Kindlasti on inimesi, kes üldse ei talu üksindust. Ja neid on väga palju, ma arvan, et enamik inimesi väga kardab üksindust. Me ei tunnista seda endale. Ilmselt ka mina.”
Publiku jaoks on nüüd kõik. Kell näitab 21.15. Roosade rooside ilmas on aeg lennanud imekiiresti. Lichtfeldt muheleb teele asuvaile vaatajaile: “Kui tõesti üks paar peaks pulmadeni jõudma, siis peaks selle saate publiku pulmakülalisteks kutsuma.” Aga peab ise veel stuudiosse jääma, sest režissöör arvas vajalikuks avatekst uuesti sisse lugeda.
Kui see tehtud, lõpeb kümnetunnine tööpäev ka saatejuhile. Lichtfeldt väljub TV3 hoonest, tänab maja ees osalenuid veel kord, leiab kiirelt, aga siiralt toetava sõna neile, kes lahkusid sama üksikutena, kui olid tulnud. Kaasa öeldud hea sõna paistab ka omamoodi kuju võtnud roosa roosina.
“Me ise oleme mõelnud, et kui me kümnest saatest ühes saaks tõesti paari, kus kaks inimest leiavad teineteist, siis see oleks ikka suur asi,” arutleb Lichtfeldt endamisi. “Me oleme ise sisimas pannud endale väikese sihi, et kui 20 paarist üks saab ja jääbki kokku, siis oleme suure töö ära teinud.”
Ülle Lichtfeldt sammub hilissuve sooja õhtusse. Esimene “Randevuu” sai tehtud ta jaoks tähtsal päeval: tegu on näitleja pulma-aastapäevaga. Nüüd saab mahti sedagi pühitseda.