Täna peab sünnipäeva Eesti vanim tegevkirjanik Harri Jõgisalu.
Hea inimese üheksa kümmet
24. august 2012, 15:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õieti oli alljärgnev mõeldud kaasa kõlamiseks Harri Jõgisalu mälestusteraamatule «Märjamaalt Tallinna ja kaugemale», mis ilmus eelmise aasta lõpus kirjastuses Ilmamaa.
Ent nüüd on võimalus see siduda õnnitlustega eesti elavatest kirjanikest vanimale, täna 90. sünnipäeva tähistavale ja juba poole sajandi eest teenelise õpetaja tiitli pälvinud Jõgisalule. Palju kaugemale enam vaadata ei ulatu. Aga see, mis vaateulatusse jäänud ja jääb, on ühe avarahingelisema ja heasüdamlikuma kirjaniku looming.
Koolmeistritest või uuemal ajal õpetajatest kirjanikke tunneb eesti kirjanduslugu teisigi. Sissejuhatuseks meenutagem kas või Ernst Peterson-Särgavat, Sindis, aga eriti Tallinnas, sh Tallinna reaalkoolis emakeeleõpetust jaganud klassikut. Väärikal kohal asub ka Veera Saar, Jäneda põllumajandustehnikumi kauaaegne eesti keele õpetaja, kelle romaan «Ukuaru» kuulub samale reale, kust leiame eest Tammsaare «Tõe ja õiguse» ja näiteks Mats Traadi «Pommeri aia».
Hilisematest õpetajatest-kirjanikest ei saa mööda minna Leelo Tunglast ja Aidi Vallikust.
Kõigi nimetatute loomingus, olgu proosas või luules, on üks äratuntav joon – sügav empaatiavõime, lähtumine tõdemusest, et oma põhiloomult on inimene hea. Ja see läbib ka mitmes Läänemaa koolis, aga kodukoolina Märjamaa keskkoolis bioloogiat-keemiat õpetanud ja õppealajuhatajana tegutsenud Harry Jõgisalu kirjatöid.
Ta alustas 1940ndatel laste- ja nukunäidendite kirjutamisest, tegi läbimurde lastekirjanikuna 1967 loodusmuinasjuttude koguga «Käopoja tänu» ning jõudis järgmisel aastal humoristlikke ja didaktilisi lugusid sisaldava «Sassi ja Jassi» lugudega koolikirjaniku seisusse.
Jutustus «Maaleib» pärjati toonase riikliku kirjanduspreemiaga. Selles on juttu Kihnu saare elust, kommetest ja inimeste tõekspidamistest. Kuigi see kõik on edasi antud lastepäraselt, tunnistan, et täiskasvanulegi pakub selle lugemine ehedat elamuslikkust. 2001. aastal ilmus temalt ka eraldi raamatuna «Kihnu ja Manõja».
Harri Jõgisalu mälestusteraamatu teises köites («Grand Marinast Kadriorgu») jälgibki kirjanik õpetaja käekäiku Märjamaa koolis, temast kui noorautorist kirjanikuks kujunemist ja elu vabakutselise kirjanikuna.
Üks peatükk sellest seostub kirjanike liidu (välissuhete) sekretäri ametiga (1984–1992). Seal on mälestuslik episood sellest, kuidas Gorbatšovi «kuiva seaduse» ajal ilmus tööle Kirjanike Majja Harju tänaval Jõgisalu kolleeg, kriitik ja tõlkija Endel Mallene.
Ja mitte «pisut napsisena», nagu ta ise ütles, vaid Jõgisalu hinnangul «palju võtnuna». Kolleegi ja kirjanike liidu maine huvides tuli ta väljamagamiseks «ära peita» ja nõnda talutaski Jõgisalu ta samas majas olevasse külaliskorterisse. Lahkudes pistnud Endel Mallene Jõgisalule käe pihku ja, tutvustanud end eesnime pidi, lisanud sellele «Sa oled hea inimene!».
Lugegem edasi Jõgisalu: «Hea inimene! Ei meenu siiani, et keegi teine oleks mulle kunagi niimoodi öelnud.»
Uskugu Harri Jõgisalu, mõtteis on seda hiljem paljud kirjanikud-kolleegid talle öelnud. Kõnelemata tema raamatute lugejaist. Ilmselt ka õpilastest. Hea inimene, suur inimene oma tagasihoidlikkuses!
Harri Jõgisalu
• Sündis Korju külas taluniku pojana.
• Lõpetanud Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi ja Herzeni-nimelise Leningradi Pedagoogilise Instituudi bioloogia- ja keemiaõpetaja diplomiga. Töötas 1947–1978 Märjamaa keskkoolis õpetajana.
• Teenis Saksa sõjaväes ja 1944. aastal langes Venemaal vangi.
Tunnustused: 1962 Eesti NSV teeneline õpetaja, 2001 Valgetähe V klassi teenetemärk.
Allikas: Eesti kirjanike leksikon ja Vikipeedia