Lõppeva nädala juhatas sisse riigipüha – Eesti taasiseseisvumispäev, mil paljud vabariigi kodanikud said nautida puhkehetke oma äranägemise järgi – kes pereringis, kes terviseradadel, kes sõprade seltsis.
Nädala kaja: Mitte ainult vihakobaratest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja mõeldi neile, kes relv käes võideldes või sunnitöölaagrites vireldes ohverdasid oma kõige kallima selle nimel, et pool sajandit okupatsiooniikkes vaevelnud Eesti saaks taas väärikaks ja iseseisvaks riigiks.
August on viljade valmimise aeg. Küpsenud on maitsvad Eestimaa aia- ja metsasaadused. Aga taasiseseisvumise 21 aastaga on küpseks saanud ka paljude eestimaalaste vihakobarad oma valitsejate vastu, keda ise on kunagi võimule aidatud. Iseseisvuspäeval loetud internetikommentaarid nõretasid vihakobarate sapi lõhkemisest.
Mõned jubedamad neist erinevate Eesti ajalehtede veebilehekülgedelt.
“See lipp! Nagu see riik on surnuna sündinud!
Veelgi parem, kui polekski olnud sellist Eesti oma ehtsat orjariiki!
Kuid saabub aeg ja K. Reisi sõnad täituvad jälle, nagu Laidoneri, Pätsi jt. röövkapitalistide riigipöörajatega!” (Virumaa Teataja)
“Ainult vaimupime pole kuulnud, kuidas riik tühjeneb eestlastest, sest siin tööd pole, kas see ei võrdu küüditamisega?” (Pärnu Postimees)
“Komunistlike zampoliitide taasiseseisvumine “laulvaks revolutsiooniks” nimetatava KGB suuretenduse käigus oli nende endi jaoks muidugi tore ja majanduslikult tulus asi, kuna samal ajal, kui kommunistide ja parteitude bloki ehk JGB esindajad panid kogu “lambakarja” lauluväljakul endid küljelt küljele õõtsutades spetsiaalselt massipsühhoosi esilekutsumise tarbeks loodud transsi ja mõtlemisvõimetust esile kutsuma pidavaid laule laulma: “... eestlane olla on uhke ja ää ...” (Postimees)
Õnneks leevendab nende tähtsust teadmine, et paarkümmend protsenti inimestest on alati rahulolematud ja kõigi ning kõige vastu. Aga teisalt on see suur jõud. Kogu selle vihakobarate lõhkemise räiguse muutis minu jaoks olematuks ja tühiseks ütlus, mida jagas minuga 87aastane vanamemm, kellega kohtusin nädalavahetusel. Memm, kelle noorusaeg möödus küüditatuna Siberisse, tunnistas pisarsilmi, et tema elu õnnelikumad aastad on möödunud taasiseseisvunud Eestis. Ja hea jääb.
Lõppenud nädalasse mahtus mitme kooli remondi lõppemine, aasta tõotab põllumeestele head saaki ja kõige tähtsam – eestlaste terves kehas on endiselt terve vaim. Seda tõestab viis, kuidas meie olümpiasangareid rahva südames austatakse.