Hariduskuludeks on Eestis ette nähtud seitse protsenti sisemajanduse kogutoodangust, millega võrdluses muu maailmaga oleme märkimisväärselt üle keskmise.
Priit Sibul: kuidas tõsta õpetajate palka?
28. august 2012, 07:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo teatel on võimalik õpetajate alampalka tõsta tuleval aastal 700 euroni, see teeb pedagoogide alampalga kasvuks 15 protsenti. Kindlasti on õpetajate palga edasine tõstmine vajalik ja võimalik, kuid eeldab olulisi ümberkorraldusi.
Kust võtta lisaraha õpetajate töötasude suurendamiseks? Minu arvates ei ole Eestis ühtegi valdkonda, mis oleks ülerahastatud. Mida siis peaksime tegema olukorras, kus raha on vähe, kuid ühiskondlik ootus on õpetajate palka tõsta?
Õpetajate palgatõusuks on kolm põhiallikat: koolikorralduse efektiivsuse tõus, olemasoleva haridusraha suunamine eelistatult õpetajate palkadeks ja lisaraha eraldamine riigieelarvest.
Ajast ja arust koolivõrk
Praegune Eesti koolivõrk on loodud 1970. aastatel nendele lastele, keda meil demograafilistel põhjustel enam ei ole. Statistika räägib enda eest. 1997. aastal oli Eestis 224 000 õpilast ja 11 984 õpetaja ametikohta ehk õpetaja kohta tuli 18,7 last. Praeguseks on õpilaste arv vähenenud 145 000-ni, õpetaja ametikohti on aga endiselt samas suurusjärgus kui 1997. aastal, tehes õpetaja kohta keskmiselt 12,2 last. Kui koolivõrk kohandada õppurite arvule vastavaks ja õpilasi oleks õpetaja kohta niisama palju kui 15 aastat tagasi, võiks riigieelarvest lisaraha eraldamata tõsta pedagoogide palka ligemale 30 protsenti.
On üsna selge, et sellist koolivõrku nagu praegu me üleval pidada ei suuda. Meil endal oleks mõistlik leppida kokku, mida me koolidelt ootame, ning seejärel on võimalik mõista, kus need peavad asuma.
Hariduskuludeks on Eestis ette nähtud seitse protsenti sisemajanduse kogutoodangust, millega võrdluses muu maailmaga oleme märkimisväärselt üle keskmise. Ometi läheb riigi hariduskuludest õpetajate palkadeks alla 50 protsendi.
Võrreldes edukamate riikidega, kus personalikulud moodustavad üle 60 protsendi hariduskuludest, on meil arenemisruumi küllaga.
Nii riigil kui omavalitsustel tuleb lõpetada tihti ebapraktiline üleinvesteerimine ja tehtava kokkuhoiu arvelt tõsta palkade osa hariduskuludes.
Raha ei jõua õpetajateni
Haridus- ja teadusministeeriumi arvutused näitavad, et osa riigilt omavalitsustele õpetajate palgaks eraldatud rahast läheb palga asemel näiteks koondamiskulude maksmiseks, tugispetsialistide palkamiseks. Tegemist on riigi eraldatud raha sihtotstarbetu kulutamisega. Arvutuste kohaselt ei jõua Eestis umbes viis protsenti riigi antud palgarahast õpetajateni, Tallinnas koguni 11 protsenti. Rahastamise aluseks olevaid õigusakte tuleb täpsustada ja vajadusel muuta, et ettenähtud palgaraha jõuaks reaalselt õpetajate kätte.
Kolmas võimalus õpetajate palkade tõstmiseks on eraldada lisaraha riigieelarvest.
See moodus on kindlasti hädavajalik, kuid ei saa jääda palgatõusu ainsaks katteallikaks.
Samal ajal peame korrastama oma koolivõrgu, suurendama õpetajate palga osa hariduskuludes ja tagama, et kogu palgaks ette nähtud raha jõuaks õpetajateni.
Kui me kõike seda suudame, on tõenäoline saavutada eesmärk, et 2015. aastal viib õpetaja koju 20 protsenti suurema palga, kui on Eesti keskmine.