Aleksander II ajal valminud Tartu raudteevaksal sobib ea ja välimuse poolest tsaariaegset väljendit kasutades kakrass antiigiga äri ajamiseks. Just seda Jaanus Idla ja tema kompaljongid seal nädalavahetusel tegidki.
Tallinna antikvaar toob elu Tartu vanasse vaksalisse
3. september 2012, 16:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vagunit ei tulnud antiikmööbli pealinna vedamiseks pärast kolme ostupäeva siiski ette tellida. Seevastu telefonikõnesid ja silmast silma vestlusi huvipakkuvatest esemetest oli palju. «Saime ka kutseid tulla mööblit ja maale koju vaatama,» lisas Idla.
20 aastat Tallinnas omanimelises osaühingus väärtuslikku vanavara ostnud ja müünud lõunaeesti juurtega mees on sündinud Tartus. Hariduselt on ta ehitusinsener. Antiikseid esemeid hakkas ta koguma juba õpingute ajal, nii et iseseisvunud Eestis samas liinis ametlikku äri ajama asumine ei olnud ootamatu samm.
Tühjas jaamahoones
Praegu on tal pealinnas kaks kauplust, üks Pikas tänavas ning teine Väike-Ameerika ja Virmalise nurgamaja esimesel korrusel. Peale selle on üks kauplus sõbraga kahasse Saaremaal. Tartusse tõi teda ammune tutvus Aivar Roosaarega, kes seisis ärimees Rein Kilgi parema käena hea vaksali taas kauniks muutmise eest.
«Käisin mitu korda raudteejaamas veel siis, kui see pooleli oli, ja sain osa sellest, kuidas Aivar kõigest õhinal rääkis,» ütles Idla.
Eelmine kord käis antikvaar vastselt avatud vaksalit vaatamas kolm nädalat tagasi. Mõte senises ajutises ooteruumis antiikset kraami kokku osta tekkis sellest, et jaamahoones polnud peaaegu hingegi tegutsemas.
Pärast pidulikku avamist juuli lõpus on seal piletite (automaat) ning maiustuste, karastusjookide ja ajakirjanduse müügi kõrval olnud vaid üks kontsert Tartu kellade ansamblilt. Ja praegu saab ootesaalis vaadata fotovõistluse «Kultuurimälestised Vikipeediase» paremaid töid.
Kodudest mööbli ja suuremate maalide järel käimiseks oli jaamahoone nurga juures ootamas väike valge pakibuss, millel on tõsteseade küljes. Ainuüksi esimesel poolel päeval pakuti telefonitsi müügiks muu hulgas mõned õlimaalid ja kuus Viiralti graafilist lehte.
Kui palju antikvaar ostmisega kasu saab? «Ei taha inimesele, kelle käest ostad, liiga teha ja ei taha ka endale liiga teha,» ütles ta. «Kahtlemata tahaks midagi teenida, aga müüjaga tuleb asi parlanksis hoida.»
Jutuajamise aegu ootas keegi vanem mees nurga taga, et Idla tuleks ja viskaks tema kodus vanale mööblile pilgu peale. Mõni minut tagasi oli ta pakkunud antikvaarile müügiks medaleid ja kaks suurt säravat ikooni. Need tassis müüja autost jaamahoonesse Jaanus Idla kolleeg, mööblispetsialist Ahti Koitmäe.
Müüja ei soovinud ei endast ega müüdud ikoonidest kõnelda. Idla jutu järgi on üks ikoon samast sajandist, kust on pärit vaksal, teine aga möödunud sajandist. «Mõlemad on pärandvara ja inimesel on lihtsalt raha vaja,» ütles Idla.
Mõlema antikvaari telefon helises üsna sageli. Ühes kõnes tuli jutuks üks tsaariaegne medal, mille ostja on vististi õige kärsitu. Idlal tuli selgitada, et medali müüja ei ole veel saabunud. Nii et käive võib selles äris olla hämmastavalt kiire.
Kogudes Idla kohta paarilt Tartu kesklinna antikvaarilt taustteavet, selgus, et nad peavad tallinlasest ametivenda usaldusväärseks. Tema tegutsema asumist vaksalis nad pahaks ei pannud. Küll aga rääkisid nad kui üks mees, et selles vallas äri on üha vähem tulus.
Üheks põhjuseks on inimeste ostujõu nõrgenemine. Veel rohkem on aga visanud kaikaid kodarasse vanavaralaatade rohkenemine ja antiigiga internetis kauplemine. Eriti kimpus on oma väikestes poodides bukinistid ehk need antikvaarid, kes panevad põhirõhu vanade raamatute ostule ja müügile.
Välismaalt Eestisse
Idla meelest ei ole asi sugugi nii nutune, kuigi ta on kogenud aastatega eestimaiste vanade asjade pakkumise vähenemist. Nüüd on juhtunud, et välismaalt oksjonitelt saab Eestisse tuua tagasi mõndagi, mis on aastakümneid varem üle mere kaasa viidud. Sealjuures tuleb internet Idlale hoopiski kasuks.
«Praegu on tendents selline, et Eestisse tuuakse rohkem sisse, kui välja viiakse. Meie kollektiivne antiigipere üritab neid asju ikkagi tagasi osta,» ütles Idla. «Hinnad on aga üha tõusnud, paljude asjade siinsed hinnad on kõrgemad kui mujal Euroopas.»
Esimesel nädalavahetusel vaksalis tegutsemiseks tehtud kulud ületavad Idla sõnul tulu. Samas väärtuses trini-träni oleks ta saanud paari päevaga Tallinnaski. Ometi tuleb ta ehk kuu pärast vaksalisse tagasi.
Eile paar tundi enne Tartus joone allatõmbamist arvas ta, et jätab vanasse jaamahoonesse laua, riiuli ja toolid järgmist ostukorda ootama.