Madis Müller: põleva maja kindlustamine

Madis Müller
, Eesti Panga asepresident
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Madis Müller.
Madis Müller. Foto: Erakogu

Eesti Panga asepresident Madis Müller kirjutab, et see, millistel alustel toimib euroala kümne aasta pärast, sõltub puutepunktist, mis leitakse majandusliku loogika ja poliitilise reaalsuse vahel.

Juba põlevale majale ei ole enam võimalik kindlustust osta.» See tabav tsitaat sööbis mu mällu euroala keskpankurite hiljutisest arutelust kriisimeetmete teemal. Euroopa võlakriisi lahendamiseks on välja pakutud ridamisi ideid, mis võiksid olla vastastikuse usalduse tingimustes üsna lihtsasti kokkulepitavad, kui euroala riikide rahanduslik olukord ja pangandussektori tervis nii kardinaalselt ei erineks.

Miks ei võiks valitsused emiteerida teatud piirini ühiselt tagatud võlakirju, kui seeläbi laenatud raha kulutatakse ühistel eesmärkidel ning kehtivad ranged kokkulepped vastutustundetute kulutajate distsiplineerimiseks? Miks ei võiks pangahoiuste tagamisel jagada Euroopas vastutust, kui toimib ühiselt reguleeritud ja järelevalvatud pangandusturg, kus riigipiirid ei mängi pangagruppide ja -klientide jaoks rolli? Need on head mõtted, kui ainult see maja ei põleks...

Riikide võlad ületavad ammugi taseme, milleni võiks kohustuste jagamine olla kõigi osaliste huvides. Panganduses ühisturg sisuliselt ei toimi. Nii jõuab näiteks Hispaania pankadeni neile hädavajalik ja Saksa pankade jaoks üleliigne likviidsus vaid keskpankade abil. Kõikvõimalikud skeemid võimalike kohustuste tingimusteta jagamiseks tähendavad seega mõne riigi jaoks kohest rahalist võitu teiste arvelt. Samuti ei oleks tegemist kestvate lahendustega praegustele muredele, kuigi need vähendaksid kindlasti lühiajaliselt intressikulusid probleemides vaevlevate valitsuste jaoks.

Eesti on koos Saksamaa, Hollandi, Soome ja teiste riigirahanduslikult vastutustundlikumate euroala riikidega olnud ettevaatlik ja tagasi lükanud ettepanekud, mis lähtuvad vaid kriisi keskmes olevate riikide, kuid mitte Euroopa ühistest huvidest. Samal ajal on selge, et kriisi lahendamine pole mitte ainult Kreeka, Portugali või Hispaania, vaid kõigi euroala ja Euroopa Liidu riikide huvides.

Näiteks on Euroopa ühine turg olnud eriti kasulik Saksamaale, kelle majandus toetub tugevale ekspordile ja kes on euro suhtelisest nõrkusest teiste valuutade suhtes ka kasu saanud. Ka Eesti ettevõtete jaoks on tähtis kuuluda ühtsesse majandusruumi, mis lihtsustab meie kaupade ja teenuste müüki. Lisaks on laenutingimused meie ettevõtete ja elanike jaoks euroalas olles ilmselt soodsamad, kui need oleksid Eesti krooni jätkuval kehtimisel.

Väikese ja keerulise ajalooga Eesti huvides on, et solidaarsus kehtiks ühe põhiväärtusena kõigis liitudes, mille osaks me oleme otsustanud saada. Seda nii Euroopa Liidus, NATOs kui ka Euroopa majandus- ja rahaliidus. Solidaarsus ei saa aga olla piiride ja tingimusteta ainuväärtus, see peab toimima ansamblis teiste ühiste väärtustega. Üksteise toetamise reeglid peavad olema selged ja tingimused rahaliste riskide jaotamiseks piisavalt ranged.

Ülemäära suureks kasvanud võlakoorem ja kõrged intressimäärad on kriisi keskmes olevatele valitsustele pakiline probleem, kuid tegelikult on need vaid palju sügavama probleemi sümptomid. Kreeka majandus ei puhkeks iseenesest õitsele ega muutuks konkurentsivõimeliseks ka siis, kui valitsuse kõik võlad imeväel kustutataks.

Kriisieelsetel aastatel ei paistnud riikide rahaprobleemid välja, kuna kulutusi oli võimalik katta järjest uute odavate laenudega. Seetõttu polnud ka pakilist vajadust tegeleda reaalsete probleemidega ehk siis reformida majandust ja piirata kulutusi.

Kreeklaste jaoks on vältimatu oma majandus ja riik põhimõtteliselt ümber korraldada ning leppida esialgu madalamate sissetulekutega, kui nad olid harjunud saama enne kriisi. Teistel Euroopa riikidel on mõistlik võlakriisis riike toetada vaid tingimusel, et pakutud abiraha toel viiakse ellu sisulisi ümberkorraldusi. Vajadus muuta seniseid kulutusharjumusi ja poliitikaid on nii mõnegi riigi jaoks objektiivne reaalsus. Kuigi arvud ei valeta, on tegemist sõnumiga, mida valijad võtavad vastu valulikult. Keegi ei ole valitsusele tänulik teate eest, et tema senine palk, pension või toetus on olnud liiga kõrge ja edaspidi seda vähendatakse.

Ilmselt pole lihtne saada inimeste toetust rangetele kokkuhoiumeetmetele või majandusreformidele, ähvardades neid veelgi suuremate probleemidega, mis vastasel juhul ees ootavad. Poliitilised raskused valijate veenmisel kärbete ja reformide vajalikkuses on üks peamisi abiprogrammide kriitikute argumente. Nende, parema puudumisel poliitrealistide seisukoht on, et eelnevat arvestades on kohustuste jagamine, rahatrükk jmt võlakriisile loogilisem lahendus.

Seejuures aga jätavad nad piisava tähelepanuta selle, et poliitilise reaalsuse mõõk lõikab kahes suunas. Samamoodi on raske selgitada abiandja rollis olevate riikide maksumaksjatele, miks ei võiks võlgnikud oma võlausaldajatega lihtsalt kahjud ära jagada ja edaspidi targemini majandada. Selle mõistmise teeb veelgi keerulisemaks ka inimlikult väga mõistetav õiglustunde riive: miks peaksid varem mõistlikult käitunud ja kulutusi piiranud riikide maksumaksjad veelgi enam pingutama nende maksumaksjate heaks, kes on kulutanud tuleviku arvelt?

Ühistest abimehhanismidest loobumisega tõenäoliselt kaasnev kaos puudutaks kindlasti meid kõiki, kuid see on risk, mida on raske mõõta ja hoomata. Seega võib abistamisest keeldumine osutuda kallimaks kui abi pakkumine. Niisiis seisavad poliitikud praeguse kriisi põhjuste, selle lahendamiseks vajalike sammude ning positiivse tulevikuvisiooni selgitamise näol hiiglasliku väljakutse ees.

Lõpuks langetatavad aga kõik Euroopa tulevikku määravad otsused demokraatlikult valitud parlamendid ja valitsused, kes lähtuvad oma valijatelt saadud mandaadist. Riigijuhtide tunnetus oma volituste ja poliitilise toetuse ulatusest ilmselt ka määrab võimalike rahaliste kohustuste piiri, milleni ollakse nõus erinevate abimeetmete kokkuleppimisel minema. Vox populi vox Dei.

Euroopa Keskpanga ja euroala keskpankade panus võlakriisi lahendamisse, eelkõige just pingete leevendamisse pangandussektoris ja valitsusvõlakirjade turul on olnud tuntav. Tuntavad on ka ootused, et keskpangad astuksid veelgi ulatuslikumaid samme. Siiski on keskpankade roll rangelt piiritletud ning lähtub eesmärgist ohjata hinnatõusu.

Selle ülesande täitmiseks on peamine vahend kommertspankadele pakutavad rahapoliitilised laenud, mida väljastades sätivad euro­ala keskpangad olukorrale sobi­vaks laenude intressimäärasid, mahtusid, tähtaegu, nõutavaid tagatisi ja muid tingimusi. Ikka selleks, et vastavalt hinnatõusu kiirusele kas anda majandusele hoogu juurde või seda pidurdada.

Kriisi kestel keskpankade astutud sammud on olnud ulatuselt ajalooliselt pretsedenditud ning suunatud majanduse elavdamisele ja pangandussektori toimimise tagamisele. Loomulikult ei suuda keskpangad lahendada struktuurseid probleeme majanduses, suurendada konkreetsete riikide konkurentsivõimet või parandada valitsuste eelarvedistsipliini.

Keskpankade käsi kinni sidudes on Euroopa kodanikud teinud hea valiku, sest valitsuste rahastamise keeld tähendab, et majandusprobleemide ilmnemisel liigutakse kiiremini struktuursete lahenduste juurde, mitte ei ravita esmaseid probleemiilminguid keskpanga rahasüstidega.

Üksnes majanduslikust loogikast lähtudes tunduvad kriisi lahendamiseks vajalikud sammud lihtsasti kirjeldatavad. Euroopa riigid peavad viima kooskõlla valitsuste tulud ja kulud ning looma tingimused majanduskasvu virgumiseks ja töökohtade tekkeks, lõpetades erinevate valdkondade ülereguleerimise. Samal ajal tuleb tagada tõeliselt toimiv Euroopa ühisturg, mis näiteks majanduse rahastamise seisukohast üliolulises pangandussektoris on kriisi tingimustes lagunemas.

Euroala ühtsuse ja tugevuse säilitamiseks on tarvilikud ka tõhusad kriisiohjemehhanismid ning kokkulepped, kuidas mõjutada valitsusi, kes oma kohustustest kinni ei pea. Selleni jõudmine eeldab aga kõikide riikide valmisolekut anda oma panus kriisi lahendamisse.

Millistel alustel toimib euro­ala kümne aasta pärast, sõltub seega puutepunktist, mis leitakse majandusliku loogika ja poliitilise reaalsuse vahel. Loodame kõige paremat ja töötame selle nimel, kuid tegelikku tulemust nii mitme muutujaga võrrandis ei suuda ilmselt keegi usaldusväärselt ennustada. Isegi kui majal katus juba ühest otsast põleb, on ilmselt mõistlik nii tulekahju kustutada kui ka tulevik ära kindlustada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles