Kaks aastat Rakvere teatris näitlejana töötanud Kertu Moppel on pälvinud tähelepanu oma lavastustega “Lilled Algernonile”, mida mängitakse homme Draama-festivalil, ning “Kunstveri ja -pisarad”. Nüüd on ta vabakutseline, lavastab Von Krahli teatris, alustab lavakoolis teatri- ja filmilavastajana magistriõpinguid ja tuleb Rakverre mustkunstilist jõulutükki tegema.
Õppisite enne lavakunstikooli Tartu ülikoolis maalikunsti. Mis maalimine teie jaoks on – lugude jutustamine või tunnete edasiandmine?
Minu jaoks on see tunnetuslik protsess. Kuigi tänapäeval – miks ma maalikunsti osakonnast kerge südamega ära tulin – on maalikunst läinud hästi sotsiaalseks, jutustavaks. Seal räägiti, et kõik peab olema sotsiaalne, et tänapäeval kunstimaailmas läbi lüüa, peab tegema töö, mis kõnetaks ühiskonda. Kogu maalikunst on nii narratiivseks ja kontseptuaalseks muutunud, et lihtsa kahemõõtmelise värvilaikudega kaetud pinna kohta ütlevad kõik, et nad ei oska seda müüa.
Minu jaoks peaks kunst olema lihtsalt ilus. Teatris muidugi saab teha sotsiaalseid asju, sest see on ju ajaline. Maalikunst ei peaks jääma sellesse aega, kus ta on. Mingi universaalne ilu mõiste peaks ka ikka eksisteerima. Ma ei tea, minu jaoks eksisteerib.
Kas teatris tegelete samuti universaalse iluga?
See võiks olla, aga sellega ei saa otse tegeleda. Teater on nii tegevuslik, et peab tegelema nende tegevuslike asjadega, mis laval toimuvad. Ja kui kõik hästi läheb, siis tekib sinna mingi metamõõde või suurem asi taha. Aga teatris ei saa minna proovi ja mõelda, et teeme hästi metalt selle stseeni. Ma ei saa öelda näitlejatele: “Tehke nüüd, et on hästi meta! Haarake kõiksust!” Ma võin öelda, aga tulemuses seda väga ei ole. Pean väga väikeste asjadega tegelema.
Tundub, et te kursusekaaslased, lavakunstikooli 24. lennu lõpetanud, teevad praegu teatris hästi erinevaid asju. Kuidas teil kursusel kokkukõlamise ja individuaalsuse säilitamisega oli?
Ma arvan, et meie kursusel oligi see hea asi, et kõik olid väga erinevad inimesed algusest peale. Ja arusaamad, milline peaks olema ideaalne teater, olid ikka täiesti seinast seina. See vist kasvatas seda, et kõik on võimelised aktsepteerima kõiki suundi. Me vaidlesime küll omavahel, millist teatrit peaks tegema. Aga lõpptulemusena: kuna kõik olid kardinaalselt erinevad, tõmbas see pildi hästi laiaks. Ma ei saa ka praegu öelda, et mul oleks kindel teatrivorm, mida ma eelistaks.
See pole nüüd minu väljamõeldud vastandus: teater, mida teeb Kristjan Üksküla, erineb teie omast.
Nad on erinevad, jah. Aga kui ma vaatasin Kristjani viimast asja, “Mürki” Linnateatris, siis mulle see väga meeldis. Vormiliselt see pole võib-olla see, mida mina teeksin, sest ma ei valda seda vormi, mulle tundub, et sellist teatrit tehti natuke ammu, mitte praegu. Tunnetus, mis seal all on, ju loeb, mitte vorm. Tunnetuslikult oli see väga mõnus asi.
Millal tekkis tahtmine ise lavastada?
Me oleme vist lavakas üle pika aja esimene lend, kus kursuse juhendaja (Hendrik Toompere jr – toim.) käskis kõigil lavastada. Kohe esimesel kursusel pidid kõik mingi asja lavastama.
Tegime hästi Stanislavski-põhiseid etüüde, kõik pidi olema läbimõeldud, orgaaniline, akadeemiline, klassikaline Stanislavski. Minul viskas see asi üle ja ma mõtlesin, et nüüd ma teen sellise asja, mida kõigil oleks hästi halb vaadata. Võtsin Daniil Harmsi lood, panin neist kokku veerandtunnise sõu. Mõtlesime, et rikume kõiki reegleid, teeme nii, nagu ei tohi teha. Kui me selle esimest korda ette näitasime, Ingo Normet vist vaatas seda, siis ma mõtlesin, et saan nüüd sõimata. Lõpuks tuli välja, et kõigile väga meeldis. Kõik olid väga julgustavad, et tee ikka edasi. Tegingi edasi. Siiamaani, mulle ikka väga meeldib see.
Kas reeglite rikkumine, vastandumine Stanislavskile on jäänud?
Ma arvan, et tuleb vahepeal kasutada üht strateegiat, vahepeal teist.
Mulle meeldib väga keset etendust hästi kiiresti mängustiili vahetada. Esiteks on seda näitlejal huvitav teha ja teiseks on minu meelest väga huvitav jälgida momenti, kui üks näitleja mängustiili vahetab. Kui ta kõigepealt elab kõike läbi klassikalise Stanislavski järgi ja vahetab selle täieliku võõrituse, klounaadi vastu, siis sekundi murdosa jooksul, kui ta ei ole ei üks ega teine, tekib mingeid väga naljakaid asju, siis on inimene mingis vaakumis. Ta võib kontrollida Stanislavski-asja, ta võib kontrollida seda järgmist etappi, aga vahepealset ta ei kontrolli.
See on umbes sama efekt, kui näitlejal päriselt segi läheb. Ta mõtleb selle peale, kuidas raja peale tagasi saada, ja see, kuidas ta vahepeal mõtleb ja tegutseb, on väga huvitav.
Üks tähendusrikas sassiminek juhtus “Lilled Algernonile” kolmandal etendusel. Mis teie jaoks seal sündis?
Olukord oli selline, et Lauri Kaldoja alustas oma monoetenduse mängimist, oli mänginud umbes viis minutit, siis tegi ühe suure tekstikärpe, kus ta jättis vahele põhiintriigi mainimise, mängis edasi, kuni sai aru, et on ummikusse jooksnud. Kuna mina olin saalis, siis ta küsis minu käest. Mina ka ei mäletanud teksti.
Sellises olukorras peaks inimene vist minema paanikasse. Aga peast käis läbi mõte, et niikuinii kõik on inimesed, mis seal ikka. Ütlesime publikule, et hakkame otsast peale. Niikuinii kõik said aru, et läks sassi. Miks mitte lubada endale seda, et hakkame otsast peale, teeme uuesti.
Ise olin vaatajana algul natuke äraootav, distantseeritud, aga alates hetkest, kui näitlejal sassi läks, tahtsin olla tema poolt. See mõjus väga ergastavalt.
Olgem ausad, selle tüki puhul vaatad inimest, kellel on vaimupuue, kellel on raske oma juttu publikule rääkida, ja siis hakkad muidugi ka näitlejale kaasa tundma, kui tal sassi läheb.
Naljakas oli, et saalis oli hästi palju kriitikuid, nad kõik arutasid vaheajal, kas see on sisse lavastatud või ei. Ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad arvata, et selline asi on sisse lavastatud. Miks?
Asja iroonia on selles, et olime Lauriga käinud just Berliinis teatrit vaatamas. Berliinis istub alati saalis suflöör, mingil põhjusel need näitlejad ei õpi teksti korralikult pähe. Kui midagi sassi läheb, siis suflöör ütleb ette. Vaatasime üht viietunnist lavastust. Oli selle lavastuse viimane etendus, seal oli ka nii, et näitlejatel läksid vahepeal asjad segamini ja nad võtsid uuesti. Vahepeal ei viitsinud nad oma monolooge lõpuni lugeda, läksid lavalt minema, kui midagi sassi läks. Tulid valel ajal lavale. Ühesõnaga: neil oli ka üsna ükskõik. See ei olnud sisse lavastatud, vaid tunde järgi: kui monoloog läheb metsa, siis lõpuni ei tee. Mõtlesime Lauriga, et miks ei, kui näitleja saab aru, et ta alustas valesti, siis las alustab uuesti. Sellest me olime rääkinud umbes nädal varem. Ja siis juhtuski nii.
Kui tähtis on teie jaoks lavastajana, et lugu ja teemad jõuaks vaatajani täpselt samamoodi?
Ma võin ju tekitada endale illusiooni, et ma suudan teha midagi, mis publikule täpselt kohale jõuab. Aga ma arvan, et inimesed ongi erinevad. Ma saan ju mõelda ikkagi ainult nii, nagu mina mõtlen. Ma ei hakka looma endale mingit utoopiat sellest, et inimestega juhtub see, mida mina tahaksin. Ma ei usu, et ma olen võimeline niimoodi manipuleerima.
Pigem otsustan ikka enda ja näitlejate sisetunde põhjal. Praegu mulle tundub, et kui ma teen vähemalt nii ausalt, nagu ma oskan, kui mulle näib, et asi töötab, siis äkki kellegi puhul töötab veel.
Mis see on, mida tahate lavastades edasi anda? On see sõnum, impulss, pilt, tunne?
Jaa, ma saan aru, et on olemas lavastajaid, kellel on vastus sellele küsimusele olemas, kes tahavadki midagi edasi anda. Arvan, et pigem on see mingi tunnetuslik asi, mida ma tahan edasi anda. Aga seda vist ei saa ka jälle sõnades väljendada, sellepärast tulebki teha teatrit. Miks ma praegu teen teatrit, ongi see, et vahepeal tekivad pähe mingid teemad, mida tahaks mingisse vormi panna. Selles lavastuses, mida me Krahlis praegu teeme ja mis tuleb oktoobris välja, on täiesti konkreetsed sotsiaalsed teemad, mis hakkasid mul kammima, ja nüüd me arutame, püüame dialoogi tekitada.
Põhjus, miks ma olengi rohkem ise neid asju kokku kirjutanud, on selles, et ma ei leia õigel hetkel õiget materjali oma mõttele. Mul on teema, mis on parasjagu minu jaoks õhus, ma hakkan materjali otsima, ma ei leia seda, aga leian mingid materjalid, mis haagivad, ja siis ma panen need ise kokku.
Mida meeldib teile endale teatris vaadata?
Mulle meeldib vaadata selliseid asju, mille puhul ma ei saa aru, mis süsteemi järgi need tehtud on. Kui ma ei saa sõnastada seda, miks see mulle meeldib. Sellepärast ma üritangi praegu tekitada natuke kummalisemat asja, mida ma ise vähem kontrollin, et ei läheks süstemaatiliseks.
Samas, mingit süsteemi on ju vist ikkagi vaja ja Stanislavskit päris kõrvale ka ei heida ...
Ei, muidugi, ei saagi heita, need on sellised asjad, et peab neid oskama õigel hetkel kasutada. Igaüks peab oma süsteemi ise looma, arvan. Näitleja, lavastaja peab oma süsteemi looma, mis tema puhul töötab, mis teda vabastab, mis temas loomingu esile kutsub.
Asjad lähevad natuke hapuks siis, kui looja muutub ise enda loodud süsteemi orjaks. Kui inimese, kes valdab suurepäraselt Stanislavskit, eesmärgiks on teha võimalikult täpselt Stanislavski järgi, siis muutub minu jaoks kogu see asi mõttetuks. Kui mittenarratiivse teatriga tegeleva inimese eesmärgiks muutub vorm ise, siis mina olen kahtleval seisukohal. Iga inimene peab ise leidma asja, mis töötab või teda tööle tõmbab.
Kas teile tundub, et olete selle asja leidnud või on see pidev otsing?
Ma loodan, et ma kunagi ei leia endale seda asja. Iga kord, kui ma midagi teinud olen, on enne, kui asi välja tuleb, paanika. Ma ei kujuta ette, mis olukord see on, kui ma saan minna kindla peale välja. Siis ei ole vist enam mõtet teha.