Zhang Yimou on ilmselt tuntuim Hiina režissöör, kelle audiovisuaalselt meisterlikku vahendusvõimet on näinud vähimagi liialduseta miljardid inimesed üle maakera. Kinolinal muidugi vähem, kuigi nii «Kangelane» kui «Lendavate pistodade maja» kuuluvad eepilis-mütoloogiliste võitluskunstifilmide klassikasse.
Liialduseta miljardid pärinevad aga Pekingi olümpiamängude hiigeleelarveliselt ava- ja lõputseremoonialt, mille pealavastajaks Zhang Yimou oli ja mille vastukajas jäid kõlama sõnad «unustamatu», «suurim», «vaatemäng» või «ületamatu».
Tema viimaseks filmiks on Geling Yani romaanil põhinev, 94 miljoni dollarise eelarvega kõigi aegade kalleim Hiina film «Sõja õied» («Jin líng shí san chai»), mis on pooleldi ingliskeelne ning esmakordselt Hiina filmis on peategelaseks Hollywoodist imporditud täht
Christian Bale. Etteruttavalt – hoopis veenvama rolli teeb karismaatilist lõbutüdrukut Yu Mo’d mängiv ekraanidebütant Ni Ni.
«Sõja õied» on naistest ja naiselikust ilust, kuigi filmi tegevus toimub 1937. aastal II Hiina-Jaapani sõja algul, kui toonane pealinn Nanjing jaapanlaste kätte langes. Järgnenut on nimetatud üheks inimkonna suuremaks sõjaroimaks, milles hukati sadu tuhandeid ning vägistati kümneid tuhandeid. Nanking on endiselt valus sõna Ida-Aasia ühises alateadvuses.
Yimou film ei tegele aga massidega, ta joonistab välja selged polaarsused, mis koonduvad keset linna kõrguvas ja varju pakkuvas katedraalis. Seal kohtuvad ameeriklasest seikleja John, taibukas hiina poiss George, varateismelised kloostriõpilastest tüdrukud ning lõbunaised kuulsast Qinhuai rajoonist, Jaapani sõdurid muidugi ka, kes on justkui kogu aeg ähvardavalt kohal. Ühe meeldejäävama episoodi pakub aga Hiina snaiper, kel õnnestub isegi parimate sõjafilmide kangelaslikkust ületades tappa ihuüksi kompanii jagu vaenlasi.
Tervest filmist õhkub sõja halastamatut brutaalset toorust, ka helitaustaks on pidevad lasud ja pommitamine. Vastukaaluks või päästvaks lohutuseks pakub režissöör ülimat filmiesteetikat (nt aegluubis kiriku vitraaži läbiv kuul) ja inimvaimu habrast janu ilu järele.
Olgu selleks naiselikkus, hurmavalt kaunid orientaalsed kleidid või emotsionaalsed hetked lüürilise rahvamuusikaga.
Kohmakaks komistuskiviks saab aga kunstlikult stsenaariumisse sobitatud ning mõnekümne sekundiga joodik-avantüristist inimelusid päästvaks kirikuõpetajaks muunduv peakangelane John. Peale kangelase psühholoogilise väljendamatuse on probleemiks ka hüplikkus eri žanrite ja meeleolude vahel.
Soravat tervikut ei teki ning kahe ja poole tunnise sõjalise vaatemänguna pole see kahjuks nõnda veenev kui mõni Zhang Yimou varasem meistriteos, millel oli väiksem eelarve, aga suurem sisemine mõtestatus.
«Sõja õites» on liiga palju elemente ja tundeid, suurejooneline meelelahutus lõhub kord välja joonistuma hakkavat sisemist draamat ja siis jälle vastupidi. Mis aga kriitikule tüütu, igav ja klišeeline, võib laiemale publikule rohkem meele järele olla – nii on ka selle filmiga.
Arvustus
«Sõja õied»
Režissöör Zhang Yimou
Hiina-Hongkong 2011