Tänases lehes on juttu 15-aastase staažiga hooldusõest, kes töötab täiskoormusega kahes haiglas korraga. Mitte oma lõbuks – ehkki töö talle meeldib, on peamine põhjus selles, et hooldusõe palk 2,11 eurot tunnis ei anna mingit võimalust ühel kohal töötades toime tulla.
See aga tähendab vahel 48-tunniseid tööpäevi.
Juhtkiri: inimene ei ole ju ometi rauast tehtud
8. september 2012, 11:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja ta ei ole sugugi ainus, kes oma une ja perele mõeldud aja arvelt lisa teenima peab. Hooldusõdede, nagu paljude teiste väiksepalgaliste jaoks on see pigem reegel kui erand. See aga omakorda puudutab valusalt Eesti hoolekandesüsteemi kvaliteeti. Mitmel kohal töötaval hooldusõel ei ole jaksu pärast ööpäevast valvet ühes haiglas enam teise haigla patsientidele sellisel määral tähelepanu jagada, nagu need vääriksid.
On aga selge, et seadusega, mis kehtestaks, et töötajal on õigus täiskohaga töötada vaid ühe tööandja juures, olukorda ei lahenda. See tähendaks väljapääsmatut olukorda neile, kes seni mitme töökoha peale elamiseks vajaliku palga välja teeninud on.
Samas, tööandja saab nõuda, et töötaja oleks välja puhanud ja täidaks hästi talle antud ülesandeid. Kuid haigladki mõistavad: kui ei oleks võimalust kompenseerida nigelat sissetulekut end mitme koha vahel jagades, lahkuksid ka need, keda seni pere on Eestis hoidnud. Pelgalt töötegemise lõbust vaevalt et paljud oleksid valmis oma uneaega ja perele mõeldud päevi ohvriks tuues kahel ja enamal kohal töötama.
Olukord hooldusravis on kõike muud kui optimistlik. Läinud aasta eelarves oli hooldusravikuludeks ette nähtud 15 miljonit eurot aastas. Seda on vähem isegi hambaravile mõeldud 18 miljonist, rääkimata teistest valdkondadest.
Haigekassa seletab, et inimeste hooldamise küsimustega tegeleb nii tervishoiu- kui hoolekandesüsteem. Tegelikult tähendab see, et hooldusravi asub nende kahe süsteemi vahel, ja kumbki seda tegelikult omaks tunnistada ei taha.
On selge, et elanikkonna vananedes on ka hooldusravi rohkem vaja. Aga selleks ei ole, vähemalt praegu mitte, mingisugust süsteemset rahastamisskeemi. Nagu Eiki Nestor augustikuu viimase päeva Postimehes tõdes, on süsteemne hooldusravisüsteem senini veel tegelikult loomata.
Kui aga laiemalt vaadata, siis ei puuduta see probleem üksnes hooldusõdesid, vaid mitmel kohal töötamisest on saanud üldisemalt oluline valupunkt.
Kui me ei leia sellele lahendust, seisame mõne aasta pärast silmitsi arvestatava survega tervishoiu- ja hoolekandesüsteemile: kõik need, kes une- ja puhkeaja arvel tööd tehes tervist rikkusid, vajavad käest läinud tervise tõttu ka palju enam ravi. Isegi raud kulub, kuid inimene on tehtud palju hapramast materjalist.