Lugejad arvavad: kõige parem nimi lapsele on rahvusvaheline

Linda Pärn
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis saab lapse nimeks?
Mis saab lapse nimeks? Foto: SCANPIX

Mitmed meile kirjutanud lugejad pidasid kõige olulisemaks seda, et lapse nimi ei tunduks võõras ei Eestis ega tekitaks probleeme ka välismaal. Seda ideed kajastas ka gallup.

Naine24 gallupile vastas kokku 1022 lugejat, kellest 58,4 protsenti leidis, et lapsele peaks panema nime, mis on sobilik nii Eestis kui välismaal. 24,7 protsenti küsitlusele vastanutest pidas oluliseks, et nimest oleks aimata, mis rahvusest laps on, kuid et nimi oleks siiski lihtne. 11,6 protsenti vastanutest pidas oluliseks, et lapse nimi oleks rahvapärane, kuid ka omapärane.

Võõrapärast nime eelistab meie lugejate seast vaid 2, 3 protsenti küsitlusele vastanutest ning unikaalset ja ise välja mõeldud nime 2, 9 protsenti lugejatest.

Lugejad nimedest

Lugeja Teele kirjutas meile, miks on tema meelest oluline, et lapsel oleks vähemalt üks rahvusvaheliselt sobiv nimi.

«Aastaid tagasi olin surmkindel, et elan kogu oma elu Eestis, abiellun eestlasega, lapsed on eestlased jne. Aga elu läks teisiti. Abiellusin hoopis makedoonlasega ja elan Itaalias,» kirjutas ta.

«Minu nimi on Teele, aga makedoonia keeles tähendab see väikest vasikat. Seega on igal suvel abikaasa sugulasi külastades suur diskussioon minu kummalise nime üle. Alguses oli lahe ja huvitav, aga no kaua sa oled vasikas!? Itaalia keeles tähendab mu nimi mingit arhailist vaagnat või midagi, mis pole mitte parem.» Lisaks on Teele nime kohalikel raske hääldada, mis on naise meelest ka veidi lõbus, kuid väsitav.

«Seega minu nõuanne noortele lapsevanematele on: pange oma lapsele kaks eesnime. Üks võib olla eriline, vanaaegne eesti nimi vms. Teine olgu rahvusvaheline, selge, lihtne. Eks siis elus näeb, milline domineerima jääb ja väga hea on vajaduse korral «nime vahetada», kui see juba ametlikult olemas on.» Kommentaariumis avaldas arvamust nimetuks jäänud lugeja, kes pidas kõige olulisemaks seda, et nimi ei teeks lapse elu keeruliseks. «Igasugune eriline ja võõrapärane nimi on võibolla huvitav lapsevanemale, aga lapse elu teeb raskemaks. Nimi peab olema lihtne ja eestipärane.

Teinegi anonüümne kommenteerija tõi välja tema meelest kolm kõige olulisemat juhtnööri lapsele nime valikul.

«Esiteks. Kui su perekonnanimi on Karu või Tamm, siis pane lapsele topeltnimi, millest üks võiks olla keerukam. Kasutada võid ühte, kuid mitte omada 10 nimekaimu on päris mõnus. Kui su perenimi on näiteks Oruumbaed, siis võiks vastupidi eesnimi lühike olla,» tõi ta välja.

«Teiseks. C ja täpitähed ei käi kokku. Üldiselt võiks panna nime, mis enamlevinud keeltes ka kuidagi hääldub. Või nime, millest on igas keeles versioonid, näiteks Mihkel või Mari on head nimed.»

Kolmandaks kirjutas lugeja, et lapsele ei maksa panna nimesid, mida kannavad kangelased kohustuslikust kirjandusest või kultuslugudest ning lisas, et raske on aimata, mis on moes kümne aasta pärast.

Rahvusvahelist nime soovitasid mitmed lugejad, kellest üks tõi välja, et see on oluline kasvõi bürokraatia tõttu ning teeks dokumentide täitmise lihtsamaks.

«Kõlbaks ka nimi, mis on korraga nii Eestis kui mujal maailmas levinud (näiteks Erik, Paul, Laura, Linda) või siis Eestis ja mujal levinud nime kombinatsioon: näiteks Jaan-Erik (või Jaan Erik), Tiiu-Linda (või Tiiu Linda),» tõi ta näideteks. «Nii saaks laps tulevikus hakkama nii Eestis kui vajadusel ka välismaal, ka ei kõlaks selline nimi Eestis kummaliselt. Ühest-kahest eesnimest piisaks täiesti, hull oleks elada näiteks kümne eesnimega (õnneks pole see meil ka lubatud, aga mõnes riigis on): juba igasuguste dokumentide täitmine oleks keeruline. Isiklikule kogemusele tuginedes leian, et kõige parem on omada tänapäeva maailmas ühte rahvusvahelist nime.»

Kommentaartor Fyt leidis, et parim nimi on lihtne, kuid ka omapärane.

«Kõige paremateks loen mina nimesid, mis oleksid lühikesed, löövad ja suupärased nii lapsele endale kui ka teistele; mis ei oleks liialt populaarsed (umbes nagu Maria või Martin); oleksid omapärased ja mitte eriti levinud, aga samas mitte liialt suured fantaasiapaisutused,» lisas ta. «Sellised nimed on näiteks Manda, Gloria, Dita, Ra, Kõu, jne. Huvitavad, mõned ka pika tausta ja ajalooga nimed, mis ometigi ei tundu ka tänapäevases ühiskonnas naeruväärsed.»

Lisaks arvas ta enda kogemuse järgi, et lühikese, kuid vähelevinud nimega ei tohiks probleeme tekkida. «Enda nime sain kiiresti selgeks, samamoodi tegid seda lasteaiakasvatajad ja õpetajad. Ning see, et ma pole elu kordagi kohanud nimekaimu, muudab (vähemalt minu jaoks) mu nime ainult erilisemaks ja huvitavamaks.»

Lugeja Dude tuletas meelde, et nime puhul on oluline ka vastavus vanusele.

«Nimi antakse igaveseks, seega peab see olema tugev - nime annavad vanemad lapsele, aga kandma hakkab seda isiksus. Kui anda nimeks Lällu, siis esimesel eluaastal kõlab see nimi hästi, aga 20. aasta pärast kõlab see odavalt ja nime kandjat alandavalt, kuna kõlab nagu väikelapse nimi,» tõi ta näiteks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles