Sellest, et üliõpilastel pole riigikaitsest ükskõik, kõneleb selgelt tõik, et kaitseliidu malevkondadest kasvas läinud aastal kõige jõudsamalt Tartu maleva akadeemiline malevkond.
Kaitseliit tõmbab üliõpilasi üha hoogsamalt
11. september 2012, 22:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Akadeemilisel malevkonnal on 395 liiget. Mullu võeti vastu 46 uut inimest, mis annab juurdekasvuks 13 protsenti. Ühena noorimaist liitujaist lubas malevkond 2011. aasta sügisel enda rüppe keemiatudeng Alo Rüütli (20).
«See kõlab banaalselt, aga kui nägin telekas kaadreid üle jõe ronivaist tüüpidest, tuli isu peale,» meenutab Rüütel muigamisi tõuget minna ja kirjutada kaitseliidu Tartu malevasse astumise avaldus. «Üheteistkümne kuu jooksul pole ma veel saanud üle jõe ronida, aga küll ma jõuan.»
See-eest ei saa Rüütel isegi kahe käe sõrmedel enam üles loetud lasketiirus käimisi. Enamasti on ta harjutanud sisetiirus püstoli käsitsemist, veidi vähem välitiirus automaadist tulistamist.
«See, et nii palju lasta saab, on mulle olnud väga suur üllatus,» tunnistab Alo Rüütel. «Varasemad jutud, mida ma kuulsin, olid ikka sellised, et harjutamisvõimalused on naeruväärsed.»
Tänavu juunis sõduri baaskursuse läbinud Rüütel kinnitab, et tema senine mulje kaitseliidust on väga hea ning ta pole kordagi mõelnud, et tegi vabatahtlikuks riigikaitsjaks hakates vea. Iseendas otsib ta veel selgust, kas leppida talle pakutud granaadiheituri abi kohaga või paluda võimalust muuks ametiks.
Häirivana nimetab Alo Rüütel asjaajamiste venimisi. Näiteks varustuse hankimisel, relva kinnistamisel, kaitseliidu liikmepileti kättesaamisel. Sellele leiab ta aga kohe ise põhjenduse: palju korralduslikku on vabatahtlike õlul, kes peavad hammustama tarviliku aja töö ja pere kõrvalt.
Korporatsiooni Vironia vilistlane, usuteadust õppinud Aitel Käpp (31) seedis kaitseliitu astumise plaani tervelt kümme aastat. Idanema hakkas mõte tänu Vironiale, kelle liikmeile kõrvuti teiste akadeemiliste organisatsioonidega korraldati sajandivahetuse paiku propagandistlik laskepäev.
«Minul käis peas krõps ilmselt siis, kui öeldi, et saab ka valangutega lasta, aga enne tuleb anda lubadus kaitseliitu astuda,» muigab Käpp. «Siis olid veel kalašnikovid, mis pidid kasutusest kaduma, ja moona oli kulutada omajagu.»
2011. aasta lõpul pani Käpp maha Vironia vilistlaskogu esimehe ameti. Esiteks lisandus sellega kohe vaba aega. Teiseks oli teda ära tüüdanud, et pidi arvukate ajateenistuses käinud sõprade-tuttavate ringis ikka ja jälle vestlusest kõrvale jääma, kui jutt kaldus relvadele ja riigikaitsele.
«Mulle meenus mu vana lubadus. Avaldust kirjutama minnes haarasin korbist veel kaks sõpra kaasa,» jutustab Käpp. «Otsus oli kindlasti õige. Aga olen tähele pannud ja kuulnud ka ajateenistuse läbinutelt, et põhiline ebameeldivus, millega pean õppustel harjuma, on ootamine, passimine.»
Akadeemilises malevkonnas on enamuses akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide liikmed. Tihti on kaitseliitu astumine otseses seoses seltsi- või kaasvendade eeskujuga, nagu ka akadeemilise malevkonna pealiku, Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi tähetorni juhataja ning Eesti Üliõpilaste Seltsi liikme Viljar Valderi (29) puhul.
Valder, kes läbis ajateenistuse kohe pärast Türi gümnaasiumi lõpetamist, leiab, et kaitseliitu astunud üliõpilased ja vilistlased väljendavad loomulikult oma meelsust, kuid enamik on ühtlasi entusiastlikud õppustel kaasalööjad.
«Paljude puhul on kaitseliitu astumist oluliselt mõjutanud spetsiifiline huvi näiteks meditsiini või küberkaitse vastu,» lisab Viljar Valder. «Nad näevad võimalust riigikaitses osalemise kaudu ennast arendada.»