Walesi koerte juhtum

, kuninglik korrespondent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Walesi karjakoerad Monty ja Cider.
Walesi karjakoerad Monty ja Cider. Foto: SCANPIX

Ma pole veel nii eakas kui Clint Eastwood, aga harjumus omaette kõva häälega rääkida pole mullegi võõras. Nagu hiljuti uudistest näha võisime, peab mister Eastwood lõputuid dialooge tühja tooliga, mina ajan pikad jutud maha mahagonist kummutiga. Pole paremat vestluskaaslast kui mööbel. Mööbel kuulab, mis sul öelda on, mööbel ei vaidle vastu ega katkesta sinu mõttelõnga tobedate märkustega.

Paljud anglosaksid eelistavad mööblile koduloomi, eelkõige koeri ja kasse. Maitseasi muidugi. Minu foksterjer pikka juttu ei kannata, Bobby hakkab igavusest ulguma ja ust kraapima, võib koguni tuppa loigu teha. Ent näiteks Lord Beaverbrooki 16-aastane bullmastif talub teeneka riigimehe segaseid tiraade stoilise rahuga, magades küdeva kamina ees auga väljateenitud seenioriund.

Mõnikord, kui kõnelused kummutiga ammenduma kipuvad, istun rongi ja sõidan Londonisse, külla oma vanadele sõpradele. Prints Philip suhtleb vabalt kõigiga, isegi inimestega. Nii ka seekord. Kui saabusin Buckinghami paleesse, tervitas teelauas istuv kuninglik abikaasa mind ülevoolava joviaalsusega:

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles