Postimehe arvamusportaal palus transpordiettevõtjal Hugo Osulal kujutleda ideaalset Tallinna transpordikorraldust aastal 2030, Osula visioonis on tallinlaste meelistranspordivahendiks siis tramm ning rohmakate busside asemel on liikluses palju vilkaid ja mõnusaid 15-25-kohalisi väikebusse.
Visioneerides meie ühise transpordi arenguid 20 aasta taha võime eeldada, et Tallinn ei veel kokku kasvanud Helsingiga ja kahe linna vaheline kiirliiklusega tunnel on jätkuvalt visionääride arutelu teema. Samuti eeldame praeguste protsesside jätkumist linna arengus, s.o. tööstused ja kontorid valguvad akiivsest linnaalast välja, nõukaaegsete magalate elanikkond vananeb ja plokkmajades elavate inimeste arv väheneb. Nii töökohad kui kodulad hajuvad veelgi rohkem laiali alale, mis Toompeast jääb 35 kilomeetri raadiusesse.
Sellise hajaasustusega elanikkonna tänaseid ning homseid transpordivajadusi on võimalik tagada ainult tiheda katvuse ja sagedaste väljumistega ühise transpordi võrgustikuga. Sõna «ühistransport» peaks igaveseks jääma nõukaaegse massveo sünonüümiks.
Mis liiki transpordivahend selles võrgustikus teenust osutab, mis hinnaga ja mugavusega, on muidugi oluline, aga kaldub rohkem tehnilis-majanduslikku valdkonda.
Tallinna ühistranspordi praegune võrk on välja kujunenud möödunud sajandi 70.-80. aastatel ja arvestas piisavalt hästi tollaseid vajadusi. Mis parameetritest aga lähtuda 21. sajandi alguse liinide võrgusikk planeerides ehk missugustel olulistel eeldusetel tänane veendunud autokasutaja teeks vaba valiku ühise transpordi kasuks?
Ilmselt on selleks jalakäimise maa kodust peatusesse mitte rohkem kui 350-450 meetrit ja sõiduki ootamise aeg maksimaalselt 5-7 minutit. Mugavas ühisveokis võiks sõiduaeg mõnevõrra pikemgi olla ja ilmselt aktsepteeritakse ka sujuvat ümberistumist. Transporditeenus peab aga piisava sagedusega kättesaadav olema varahommikust hilise õhtutunnini. Rääkimata kvaliteedinäitajatest.
Tallinlastele peaks võrgustikus liiklemist toetama kõrgtehnoloogiline lahendus, mis näitab, kus on lähim peatus, palju jääb aega bussi, trammi või trolli saabumiseni ja kui kaua võiks sõit plaaniliselt sihtkohta kesta.
Aastal 2030 funktsioneerivad kõik praegused transpordiliigid koos ühises võrgus, aga erinevusega, et harva käivate, suurte, rohmakate busside asemel on liikluses palju vilkaid ja mõnusaid 15-25-kohalisi väikebusse. Tramm on selleks ajaks tallinlaste meelistransport. Kopli trammiliin on küll reisijate vähesuse ja suurte kulude tõttu asendatud bussiga, aga seda enam on tihendatud liiklust südalinna piirkonnas ja ilmselt ongi tramm see, mis lõpuks ühendab ühtsesse, nelja kilomeetri pikkusesse transpordikoridori Balti jaama, sadama, bussi- ja lennujaama.
Erinevus trolli ja bussi vahel on muutunud minimaalseks, sest mõlemad kasutavad energia salvestamise revolutsioonilisi lahendusi. Elektrirongi tulevik on eilsete otsustega ja peagi saabuvate uute rongidega paika pandud, nüüd jääb ainult loota, et väga suur veovõimsus suhteliselt vähese elanike arvuga kitsas koridoris piisavalt kasutajaid leiab.
Tervikliku transpordivõrgu loomine Suur-Tallinnas peaks algama Tallinna linna, Harjumaa omavalitsuste ning riigi ühiste eesmärkide formuleerimisest ja koondamisest reisiteenust planeerivasse asutusse. See asutus peab ka tagama logistilise, tehnilise, juriidilise ja finantsalase võimekuse, et oskuslikult meie ühist raha kasutades investeerida ja arendada autosõltuvusest vaba elukeskkonda.
