Eurotsoonis süveneb vastastikune sõltuvus

, SEB majandusanalüütikmajandusanalüütik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ruta Arumäe
Ruta Arumäe Foto: Erakogu

Euroopa probleemide lahendamisel on liikmesriigid vastakatel positsioonidel ja Euroopa ühtsusesse tekkinud praod ähvardavad kohati paisuda ületamatuteks kuristikeks. Selge on, et Euroopas on majanduste vahel suured erinevused, mis tingivad lahknevaid arusaamu kriisi lahendusvõimalustest.

Ent erinevustele vaatamata ei saada läbi ka üksteiseta ja seega peab lähenemine lõpuks ikkagi toimuma, sest ühisvaluuta piirkonna loomisest saadik on vastastikune sõltuvus eurotsooni riikide vahel aina suurenenud. Majanduslik tasakaalustamatus ja jätkuv likviidsuskriis on seda omavahelist sõltuvust veelgi süvendanud. SEB majandusülevaates Nordic Outlook on toodud välja selle paar põhjust.

Eurotsoon tervikuna on ülejäänud maailma suhtes suhteliselt heas tasakaalus, mis väljendub üsna väikeses jooksevkonto ülejäägis ja defitsiidis. Eurotsooni sees on tasakaalustamatus aga suur.

2011. aastal oli Saksamaa maailma suurim rahvusvahelise investeerimiskapitali eksportija, samal ajal kui Itaalia, Prantsusmaa ning Hispaania olid maailmas kolmas, neljas ja viies kapitali importija. Saksamaa rahvusvaheline investeerimispositsioon on kasvanud viimase kümnendi jooksul 821 miljardit eurot, samal ajal Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania on kasvatanud võlga 1208 miljardi euro võrra.

Laenu andja ja võtja vahelised sidemed on enamjaolt eurotsooni sisesed. Kui laenuvõtja maksevõime on küsimärgi all, tähendab see, et laenuandja kannab kahjusid: olgu see pensionifond, pank, tööstusettevõte või keskpank.

On üsna raske näha, kuidas tasakaalustamatust õnnestuks ümber pöörata. Hoopis tõenäolisem on, et toimuvad suured kapitaliülekanded «põhjast» «lõunasse». Selleks, et päästa euro, tuleb võlgu ja varasid maha kirjutada ning laiendada vastastikust vastutust maksete eest.

Praegused kriisi lahendamise meetmed näevad ette kriisi algpõhjuse kõrvaldamist ehk riikide eelarvedefitsiitide vähendamist. Keskpankade ülesanne on samal ajal seda kergendada raha lihtsama ja odavama kättesaadavusega.

IMF (Rahvusvaheline Valuutafond) ja OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon) on näiteks soovitanud, et riigid, kellel see on finantsiliselt võimalik, lükkaksid püksirihma pingutamise edasi või ergutaksid valitsuse eelarvepoliitikaga majandusi.

Ikka selleks, et allakäik ei tabaks kõiki korraga, sest keegi peab ju olema, kes vedurina teisi madalseisust välja tõmbab. Aga selleks, et nüüdsel ajal jõulist eelarvepoliitikat teha, peab riigirahandus olema headel aegadel korras hoitud – nagu näiteks Rootsil, kes võimalust nüüd ka edukalt kasutab.

Kuid eurotsooni juhtoinas ja kasinust jutlustav Saksamaa ei ole ka ise kõigist pattudest puhas. Oma jooksevkontode ülejääkidele ja rikkuse kogunemisele vaatamata ei ole Saksamaa avalik sektor suutnud koguda endale viimase kümnendi jooksul jõukust, vaid vastupidi – valitsussektor on suurendanud oma võlga 60%-lt SKPst 2001. aastal enam kui 80%-le SKPst 2011. aastal.

Seega on õiglane, et Saksamaa võtaks senisest enam kohandumist eurotsooni riikide vahel ka enda peale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles